Miks suutis nõrguke torm Katia pimedaks teha tuhanded kodud?

Rohkem kui pooled Eesti elektriliinid on raugaeas või lähenevad sellele, kuid uuendamine nõuab tohutuid summasid. Pikkamööda peaksid tormi ja teisi raskeid ilmaolusid kartvad õhukaablid siiski maa alla kolima ja siis muutuvad voolukatkestused palju harvemaks.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Septembri keskel Eestit kimbutanud torm Katia jäi tublisti nõrgemaks, kui kardeti, ent Eesti Energia rikketelefon mattus ikkagi hädakõnede alla. Kolme päeva jooksul võtsid elektrikompanii telefonikeskuse naised vastu 11 600 teadet.

Selle aasta esimene sügistorm põhjustas 1656 elektrikatkestust, mis jätsid vooluta 51 886 klienti. Ainuüksi Viljandimaal oli pimendatud 3741 majapidamist, ehkki naabermaakondadega võrreldes oli siin olukord suhteliselt hea.

Eesti Energia osaühingu Jaotusvõrk juhataja Tarmo Mere kuvab elektrisüsteemi haavatavuse põhjuste demonstreerimiseks seinale investeeringute graafiku, mis hõlmab poolt­sadat aastat. Selgelt on näha, et enim eraldati võrgu ehituseks ja remondiks raha 1970. aastate teisel poolel, ent 1985.—1997. aastani valitses märkimisväärne mõõn.

Seetõttu on meil praegu 46 protsenti jaotusvõrgust 30—40 aastat vana ja 12 protsenti isegi 40—50aastane, ehkki selle tinglikuks elueaks peetakse 40 aastat. Betoon ju mureneb, puu mädaneb, raud roostetab...

«Väga suur osa meie võrku jõuab lähiaastatel raugaikka,» tunnistas Mere. «Sellest tekibki tunne, et liinid on viimasel ajal nii halvaks läinud.»

Mida tuleks siis teha, et säästupirn, mida euroliit hõõglambi asemel lakke keerama sunnib, põleks? Loomulikult renoveerida elektrivõrku! Ent niisuguses ettevõttes nagu Eesti Energia Jaotusvõrk, kelle liinidest võiks maakerale poolteist tiiru peale teha, polegi see nii lihtne.

Nagu öeldud, algas elektrivõrgu alarahastamine juba nõukogude ajal. Toona oli see mõneti põhjendatud, sest suur osa rajatisi oli alles äsja valmis saanud ega vajanud eriti putitamist. Eesti taasiseseisvudes ei olnud selleks aga pikka aega lihtsalt raha.

Arvestades võrgu eeldatavat eluiga, tuleks sellest aastas uuendada 2,5 protsenti, kuid nimetatud tasemele jõuti alles 2001. aastal. Et vananemise tempost mööda minna, kulub veel kümme aastat.  

«Nii koledasti kui see ka ei kõla, peab võrgu uuendamise kinni maksma klient,» tõi Mere välja liiga aeglase investeerimise põhjuse. «Kusagilt mujalt seda raha võtta ei ole.»
Juba mitu aastat on võrgutasu elektriarvel eraldi välja toodud. See moodustab kogusummast keskmiselt 37 protsenti.

Jaotusvõrgu juhataja räägib, et ehkki elektri hind on viie aasta jooksul tublisti tõusnud, on seda põhjustanud peamiselt riigimaksud või energia tootmine. Tänavuse augustini, mil võrgutasu kallinemine kosutas arvet kokkuvõttes umbes kuus protsenti, oli jaotusvõrgule mõeldud hinnatõus olnud kõigest neli protsenti.

«Võin kinnitada, et kogu kliendi makstud raha läheb võrku tagasi,» lubas Mere. «Eesti Energia ei ole kunagi siit dividende võtnud — oleme peaaegu nagu mittetulundusühing.»

Võrk poeb maa alla

Kundele, kes kohusetundlikult arveid maksab, kuid tugevama tuulega alatasa elektrist ilma jääb, on võrguettevõtte omakasupüüdmatus muidugi nõrk lohutus. Tema tahab lihtsalt, et külmik üles ei sulaks ja lemmiksaade nägemata ei jääks.

Eesti Energia statistika järgi tabas eelmise kolme aasta jooksul iga majapidamist aastas keskmiselt 2,5 elektrikatkestust. Tegelikkuses tähendab see muidugi, et paljud linlased ei kogenud voolu kadumist kordagi, aga mõnes metsatalus tuli ja läks valgus ühtelugu, nagu oleks laante vahele majakas ehitatud.  

Järgmise kolme aasta jooksul on Jaotusvõrk võtnud eesmärgi vähendada katkestuste arvu viiendiku võrra. Ühelt poolt arendatakse selleks võimalusi teha plaanilisi töid elektrit välja lülitamata, teiselt poolt võideldakse riketega.

Kõige tõhusam viis ettekavatsemata katkestusi ära hoida on asendada vanad posti otsas rippuvad traadid tänapäevase maakaabliga. Seda ei ohusta tormituuled, jäätumine ega äike.  

«Ka visuaalse pildi ja loodushoiu mõttes on maakaablil eelised,» selgitas võrgu halduse sektori juhataja Mart Haavik. «Samuti ei pea me selle puhul liinikoridoride puhastamiseks puid ja võsa raiuma ning pealegi on maakaabli eluiga ligi 20 aastat pikem.»

Pikka aega oli maakaabli paigaldamine õhuliini panekust mitu korda kallim ja seepärast eelistas Eesti Energia tihti uuendamiseks kasutada isoleeritud õhuliini, mis on küll ilmastikule vastupidavam kui vana isoleerimata variant, kuid mitte nii hea kui maakaabel.

Tänu uuele tehnoloogiale, millega maakaabel pinnasesse umbes meetri sügavuselt sõna otseses mõttes sisse küntakse, on see nüüd õhuliinist kõigest poolteist korda kallim ning sellegi vahe teevad ilmastikukindlus ja väiksemad hoolduskulud kergesti tasa. Kahjuks saab kündmist kasutada ainult maal, sest linnades tõmbaks kaabli­ader tõenäoliselt läbi mõne muu juhtme või toru.

Viljandimaa 4400kilomeetrisest kesk- ja madalpingeliinist kulgeb praegu tervelt 87 protsenti õhus ning see osa väheneb pisitasa. Näiteks tänavu rajatakse siinmail 90 kilomeetrit maakaabelliini. Eestis tervikuna on pilt veidi parem: jaotusvõrgu 60 537 liinikilomeetrist on jõutud maa alla viia ligi viiendik.

Pingega on pingeline

Kui liinide uuendamine nõuab veel aastaid, siis pikkadele liinidele automaatlülitite paigaldamine avaldab märkimisväärset mõju juba praegu. Juhul kui puu liinile kukub, võimaldab see süsteem välja lülitada vaid puust «allavoolu» jääva osa, mitte kõiki kliente, kes pärast viimast alajaama liini kasutavad.

Jaotusvõrgu andmetel vähenes katkestuste arv tänavu kaheksa kuuga niiviisi tervelt 18,4 protsenti. See paranemisnäitaja jääb enam-vähem tipuks, sest kõik kohad, kus lüliti efekti annaks, on nüüd ära kasutatud.

Pikkade liinide teise, vahest veelgi suurema häda, nõrga pingega, on Jaotusvõrgul kõvasti rassimist ees. Nimelt on paljudes kaugemates kohtades kasutusel kolhooside ajal ehitatud võrk, mis polnud mõeldud pesumasinate, telekate ja soojaveeboilerite, vaid paari hõõglambi ja raadio tarvis. Ainus viis võimaldada sellistes kohtades elavatele inimestele tänapäevast elektritarbimist on ehitada uusi alajaamu, kuid see on väga kallis.  
Tarmo Mere sõnul on Viljandi- ja Tartumaa ning Kagu-Eesti need piirkonnad, kus pingeprobleemid on kõige suuremad, ja seepärast suunatakse seda laadi murede lahendamiseks mõeldud investeeringuid siia tavalisest rohkem.

Valides, keda 6000 Eestis pingega hädas olevast kliendist esimesena aidata, lähtub Jaotusvõrk põhimõttest, et kasu peab saama võimalikult suur hulk tarbijaid, mistõttu eriti kauged ning üksikud talud jäävad tõenäoliselt viimaste sekka. Arvestades, et tänavu loodetakse lahendada 628 majapidamise mure, kulub järjekorra likvideerimiseks kümmekond aastat.

Arvesti teatab, kuhu vaja

Tuleval aastal kasvavad Jaotusvõrgu investeeringud tänavuselt 73,5 miljonilt 98,5 miljonile eurole ja jäävad lähiaastateks 100 miljoni kanti. Sugugi kogu raha ei kulu liinidele ja alajaamadele. Kopsaka osa võtab endale kauglugemist võimaldavate elektriarvestite paigaldamine, mis peaks lõpule jõudma 2016. aastal.

Pärast seda pole inimestel endil vaja elektrinäitu teatada, vaid arvesti edastab vajalikud andmed omapäi. Niisugune lahendus pole üksnes mugav, vaid ka vajalik, sest muidu ei hakkaks korralikult toimima elektri vabaturg.

Nimelt jääb jaotusvõrk loomulikuks monopoliks ka edaspidi, kuid elektri tootjat on inimestel 2013. aastast võimalik vahetada. Näiteks kui Läti Latvenergo müüb elektrit odavamalt, võib klient valida Eesti Energia asemel tema. Vahetust pole võimalik teha näitu fikseerimata ja kui see toiming oleks keeruline, ei vaevuks enamik kodutarbijaid soodsamat pakkujat otsimagi.

Uutel arvestitel on teinegi hea omadus: kui vool ära läheb, annavad need sellest automaatselt teada ja inimene ei pea helistama rikketelefonile. Selle asemel saadab Eesti Energia hoopis ise kliendi mobiiltelefonile sõnumi, millal on lootust elekter tagasi saada.

Torme ja voolukatkestusi selline süsteem muidugi ära ei hoia, kuid vähemalt on vooluta jäänul lihtsam otsustada, kas minna magama või hakata kahjude vähendamiseks külmikust kergesti riknevat toitu sööma.

Tagasi üles