Sel sügisel ilmus Eesti meedias mitu artiklit, milles oli juttu mustast luigest. Ent nende autorid polnud ornitoloogid ega loodusajakirjanikud, vaid peamiselt majandusanalüütikud.
Lenda, lenda, lenda, must luik!
12. detsember 2008, 12:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui musta luige teooria väga lihtsustatult kokku võtta, ütleb see, et võimatuks peetavad sündmused või asjad võivad vahel siiski tegelikkuseks saada. Teooriat käsitleva raamatu kirjutanud teadlane Nassim Nicholas Taleb toob musta luige näideteks muu hulgas interneti ja Esimese maailmasõja, kuid sellesse valdkonda kuulub ka praegune majanduskriis, mida veel paari aasta eest peaaegu keegi nii mastaapsena prognoosida ei osanud.
Miks sääraseid sündmusi siis mustadeks luikedeks kutsutakse? Aga sellepärast, et veel veidi rohkem kui kolm sajandit tagasi peeti Euroopas musta luike võimatuks.
Põhjus, miks keegi tema olemasolusse ei uskunud, oli lihtne: kõik siin elavad luiged olid valged. Samamoodi ei arva ju tänapäeval ükski terve mõistusega inimene, kes on näinud loomaaias ja televiisoris eranditult halle elevante, et kusagil võiksid elutseda roosa nahaga londilised.
Ent nagu eurooplased XVII sajandi lõpul oma suureks üllatuseks avastasid, ei vastanud ilmselgete asjade toonitamiseks kasutatud ütlus «Kõik luiged on valged» tõele: Austraalia rannikut mööda seilanud Hollandi maadeuurija Willem de Vlamingh märkas 1697. aastal ühe jõe suudmes musti luiki.
Kuidas valged luiged mustaks said
Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal, kes kuu aja eest Austraaliast ja Tasmaaniast tagasi jõudis, võrdleb sealset mustluikede populatsiooni meie kühmnokk-luikede omaga. Sarnased on nii lindude ökoloogilised vajadused ja käitumine kui see, et peaaegu kõik madalad merelahed on neid täis.
Üks aborigeenide legend viitab aga sellele, et kunagi ammu olid valged luiged Austraalia pärismaalastele loomulikumad kui mustad.
Muinasjutu järgi olevat kaks venda moondatud valgeteks luikedeks, et nad saaksid kaaslastele rünnakul abiks olla. Pärast võitlust tungisid neile aga kallale kotkad ja kiskusid neil suled seljast. Õnneks said vennaksed abi kotkaste vanadelt vaenlastelt varestelt: nood loovutasid neile keha katmiseks oma mustad suled.
Seega said mustluiged endale rüü üsna juhuslikult, umbes samamoodi nagu siil, kui Kalevipoeg talle kasutamiseks kasukasiilu andis.
Verejanuliste ja vallutushimuliste valgete kahejalgsete vastu mustluikedel varestest kahjuks abi polnud. Püssid tapsid neid tunduvalt paremini kui bumerangid ja nende arvukus langes järsult. Eriti kerge oli sisserännanutel luiki nottida sulgimise ajal, mil nood on umbes kuu aja jooksul lennuvõimetud ja suudavad põgeneda üksnes ujudes.
Teisalt aitas inimene mustluigel levida. Juba XIX sajandi keskel viidi neid dekoratiivseid linde Austraaliast Uus-Meremaale, samuti tarniti neid Lääne-Euroopasse, et rikkurid võiksid kunagisi olematute asjade metafoore oma tiikidel imetleda.
Mati Kaal on kuulnud, et kunagi olid mustluiged ka riigivanem Konstantin Pätsil, kuid kas see jutt ka tõele vastab, pole tal olnud mahti kontrollida. Küll võib ta kinnitada, et kui mitte mujal Eestis, siis vähemalt loomaaias on tumedat karva luiged praegugi täiesti olemas ja mõne aasta eest otsustasid kaks neist isegi pojad saada.
Meie laiuskraadil paarituvad mustluiged kevadel nagu kõik kohalikud linnudki, ent Tallinna loomaaias on nad korra ka segadusse sattunud ja hakanud pulmamängu etendama vastu sügist.
Kammerlik armulugu rahvahulga silme all
Direktor jutustab, et augustis korraldatakse loomaaias kammermuusika kolmapäevi, mil antakse harilikult üks kontsert veelindude tiikide juures. Mustluikedele oli keelpillikvarteti muusika läinud sedavõrd südamesse, et nad hakkasid aastaajast hoolimata kaasa laulma, ajasid kaelasuled turri ja ujusid just nii, nagu pulmamängu ajal kombeks.
Paaritumiseni nad seekord siiski ei jõudnud, sest romantiline meeleolu lõppes koos muusikaga.
Nii nagu teisedki luiged, on ka mustad üsna monogaamsed ja nende kooselu püsib kaua. Mati Kaal rõhutab siiski, et inimesed on lembelindude tavadele kõvasti juurde luuletanud ja kõike, mida räägitakse, ei maksa tõe pähe võtta.
«See on jama, et kui üks otsa saab, siis teine enam uut ei võta või, jumal hoidku, kukutab ennast isegi surnuks,» teab ta. «Kui üks lindudest hukkub, ei mõtle tema paariline kuigi pikalt: loodus käib ikka oma rada, olgu meil või maakera kuklapoolel.»
Haruharva, kuid siiski külastab
Ehkki mustluiged elavad Euroopas juba üsna pikka aega, pole nad siin metsikult levima hakanud. Kas see veel kauaks niimoodi jääb, ei ole aga põrmugi kindel. Vikipeedia andmetel oli Suurbritannias 2001. aastal teada üheksa looduses pesitsevat paari, kuid tõenäoliselt leidus neid seal juba toona palju rohkem.
Tallinna loomaaia kogemus näitab, et kliima poolest peaksid mustluiged isegi tükk maad külmemas Eestis päris kenasti hakkama saama. Nagu teistelegi veelindudele, on nendele esmatähtis toit ja pakast nad iseenesest väga ei karda. Külmakraadid on ohtlikud just söögilauale, sest jääkaane alt luiged enam suupoolist kätte ei saa.
Vahel on mustluike Eesti veekogudel ka näha olnud. Tema külaskäigud on küll haruharvad, kuid siiski sagedasemad kui loru vennapoja visiidid tädi juurde, kellelt pärandust pole loota. Rariteetse tiivulise viimane teadaolev külastus pärineb tänavu 20. märtsist, mil Hiiumaa linnusõber Maie Vikerpuur nägi teda Vaemla lahel.
«Ilus ilm oli,» kirjeldas naine pärastlõunast kohtumist «Hiiu lehele». «Sõitsin autoga koju ja märkasin, et lahel on palju linde.»
Teiste seas nägi hobiornitoloog üht tavatut tegelast. Et sulelised olid üsna kaugel, palus ta abikaasal optilise vaatetoru tuua. Toomas Vikerpuur ei võtnud aga kaasa mitte ainult vaatlemisvarustust, vaid ka fotoaparaadi ning sellega õnnestus tal mustluigest mõni udusevõitu piltki teha. Eesti linnuharulduste komisjonile neist fotodest õnneks piisas ja üheteistkümnes kord, mil Eestis mustluik kindlaks on tehtud, pandi kirja.
Erinevalt mõnest teisest haruldusest, keda tavaline inimene isegi meetri kauguselt kohates ära ei tunne, peaks musta värvi luik ka päris võhikule kergesti määratav olema.
Kes aga soovib mustluike näha, ei tohiks juhusele lootma jääda, sest sellist erakordset tegelast võib oodata sama kaua kui Viking Loto peavõitu. Pealegi pole kindlat tulemust pakkuvad vaatluspaigad meist eriti kaugel.
Nagu juba öeldud, võib söekarva kaunitare leida Tallinna loomaaiast, ent neid elab veel paarkümmend kilomeetrit lähemalgi. Kuu aega tagasi nägin kahte musta luike ringi ujumas 139 kilomeetrit Viljandist, Cesise kesklinna kaunis pargis. Küllap tegutsevad need linnud linna esindushotelli tagusel tiigil ka praegu, kui mõni võimatuks peetav sündmus, niinimetatud must luik, neid sealt minema pole peletanud.