Kolga-Jaani vallas Meleskis ühe majapidamise õuele teed küsima läinud naist ründasid koerad, nii et kannatanu haavad vajasid õmblemist. Hiljem pani majaperenaine välja koerte eest hoiatavad sildid.
Koerad puresid teed küsima läinud naist jalgadest
22. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlemad pooled rääkisid «Sakalale» loo oma vaatepunktist. Eeskätt kannatanu soovil on loos kasutatud vaid eesnimesid.
Tartus elav Elina oli koos ammuse tuttavaga Viljandimaal paar nädalat tagasi asju ajamas. Meleskist läbi sõites otsustasid nad peatuda, et kohalikelt pärida, kuidas otsemat teed pidi sihtpunkti jõuda.
Parasjagu polnud tee ääres kedagi. Nagu Elina ütles, käis ta läbi kolme-nelja maja juurest, aga ühtki hingelist ei paistnud kodus olevat. Tuttav ootas eemal autos.
Appi ei tulnud keegi
Nii läks naine veel ühe maja poole, mis oli mitmest küljest ümbritsetud plankaiaga. Ta astus läbi lahtise ja laia aiavärava. Sellest vasakul kulges edasi samasugune plankaed, milles oli veidi eemal pisike värav. Ühtki silti, et õues on koerad, väljas ei olnud.
«Jõudsin astuda paar meetrit, kui kuulsin koerte haukumist. Jäin seisma,» meenutas Elina. «Seejärel hakkas teise aia väravast koeri välja pudenema. Mina lihtsameelselt arvasin, et kui koerad on lahtiselt õues, ega nad siis kurjad ole.»
Koerad — Elina mäletamist mööda oli neid viis — jõudsid temani ja asusid haukudes piirama.
«Olin ehmunud ja äkki üks koer hammustas mind jalast,» kirjeldas kannatanu. «Suutsin koera jala küljest lahti raputada ning hakkasin kõigest väest kiljuma, aga appi ei tulnud keegi. Püüdsin taganeda. Ma ei tea, kas üks koertest tõmbas mind või komistasin ise, aga ma kukkusin. Tekkis hirm, et nad tulevad näo kallale.»
Seda siiski ei juhtunud ja Elina sai püsti, kuid taas ründas üks koer, hammustades teisest jalast. Naine suutis sellegi koera lahti raputada ja taganes maanteele, mis on suurest väravast paari autopikkuse jagu eemal. Sinna koerad järele ei tulnud.
«Haavadest jooksis verd, see lirtsus mul kontsa all,» rääkis kannatanu. «Liipasin naabermajja, et abi otsida. Seal polnud ka kedagi. Haavad sidus kinni mu tuttav, kellega koos olin tulnud.»
Seejärel sõitsid nad autoga sündmuskohale. Selleks ajaks oli õue tulnud mees, kes selgitas, et tööpingi müra tõttu polnud ta appihüüdu kuulnud. «Mehe sõnul olevat neil lausa kaheksa koera, neist kolm ketis,» ütles kannatanu. «Ka mina nägin pärast kaheksat koera.»
Tartus läks Elina traumapunkti, kus haavad puhastati, õmmeldi ja tehti teetanuse vastu süst.
«Järgmisel päeval taheti polikliiniku nakkuskabinetis teha ka marutaudivastast süsti, aga mul on väga raske haigus ja seepärast anti kümme päeva aega, et kui koertel sel ajal marutõbe ei ilmne, pääsen sellest süstist,» kõneles ta.
Mõni päev pärast juhtunut tegi kannatanu politseile avalduse, milles soovis koerte omanikult meditsiiniliste kulutuste korvamist ja moraalse kahju hüvitamist. Lisaks märkis ta, et selle talu kurjad koerad peaksid olema kinni.
Hiljem helistas talle koerte perenaine, kes palus juhtunu pärast vabandust.
«Ma ei tea, kust ta minu numbri sai,» lausus Elina. «Samas pahandas ta, et miks ma üldse traumapunkti läksin, sest tema koera hammustus olevat pigem jänku näksamine.»
Kannatanu lisas, et ta ei süüdista juhtunus koeri, sest nood lihtsalt kaitsesid oma territooriumi. Küll peaksid tema sõnul selliste loomade omanikud heatahtlikule võõrale vähemalt siltidega aias varitsevast ohust teada andma.
«Tagantjärele targemana on see õppetund ka teistele heausksetele: ärge minge võõrasse aeda!» nentis naine.
Elina jalad on veel praegugi, kaks nädalat pärast juhtunut sidemeis. «Põen rasket haigust ja võtan niigi igal hommikul kaheksa tabletti, mis mu valusid leevendavad,» lausus ta. «Siiski hakkasid jalad mul kolmandal päeval valutama. Öösiti ei saa ma enam magada, und ei ole.»
Omanik: koerad kaitsevad
Koerte omanikust majaperenaine Maire tunnistas, et tema koerad tõepoolest ründasid Elinat, sest ta on nad sedasi oma kodu kaitsma õpetanud.
«Pean siinsamas poodi ja varem sattus mulle aeda igasuguseid tegelasi,» rääkis ta. «Selle viie aastaga, mil koerad on mul abiks olnud, on asi kõvasti paranenud. Kes ikka väravast sisse tuleb, see nende väikeste, jänesesuuruste koerte käest näksata ka saab.»
Kuigi rünnaku ohvriks sattunud Elina pidi oma haavu haiglas tohterdama ja need vajasid õmblemist, väidab Maire, et tema koerad ei jõua palju haiget teha. «See väike kriimustus ei tapa ju kedagi,» tähendas ta.
Nagu Maire tõdes, oli ta Elinale öelnud, et sellise tühise hammustuse pärast ei oleks maksnud traumapunkti minna.
Küll on Maire kinnitust mööda tema majapidamises kuus, mitte kaheksa koera — enamasti on kolm-neli vabalt ja ülejäänud, suuremad ketis. Maire kinnitas, et oma õuest kaugemale koerad ei lähe. «Kui koerad oleksid teda eemal tee peal rünnanud, oleksin madalam kui muru,» kinnitas ta.
Elina mõttega, et koerad peaksid olema kinni, Maire ei nõustu. «Elu maal on teistsugune kui linnas. Lahtiselt aias liikuvad koerad kaitsevad mind ja pakuvad mulle turvatunnet.»
Küsimusele, miks polnud varem koerte eest hoiatavaid silte, ei olnud Mairel vastust anda. Nüüd on ta koertest teada andvad sildid välja pannud.
SELGITUS
AGU LALL,
politsei pressiesindaja
Politsei on algatanud juhtunu kohta väärteomenetluse. Kuidas see lõpeb ja milline võib olla karistus, on praegu vara rääkida. Seda saab öelda siis, kui asi on lõpule jõudnud.