Võhmasse tuleb Eesti tuntuim sibullillekasvataja Sulev Savisaar, kelle Tartumaal Peedul asuvas koduaias on ühtlasi rohkelt pojenge ja erilisi püsililli.
Laadale saabub Eesti tuntuim sibullillekasvataja
14. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sulev Savisaar, miks tulete Võhmasse?
Korraldajad on väga vahva seltskond ning Võhma üritus on vägev. Tavaliselt ma laadal ei käi, aga seal olen väljas nii haruldaste kui tuntumate sibullilledega. Poekaupa ma ei paku.
Kui suur on teie lillekogu?
Minu taimekogus on 2000 püsilille, mis peavad avamaal vastu ega vaja talvekatet. Neist kolmveerand ehk ligi 1500 on sibullilled. Need muutuvad pidevalt, likvideerin vähem haruldasi, sest umbes sada nimetust sibullilli tuleb igal aastal juurde. Püüan hoida enam-vähem muutumatu nii pinna kui lillede arvu: see ei tohiks ületada 2000.
Tulpe, nartsisse, krookusi ja liiliaid enamasti väldin, hangin vaid vähe tuntuid. Minu aias on siiski ka mujal maailmas levinud lilli, kui need on väga ilusad.
Igal aastal püüan ära anda umbes sada lille, aga kõigile ma neid ei usalda. Haruldasi taimi müün meelsamini neile, kes tunnevad tõesti huvi. Paljud ütlevad, et neile ei ole nimetus tähtis — peaasi et oleks ilus. Aga minu arvates on just nimi ja lugu need, mis annavad lillele kõige suurema väärtuse.
Kui palju on haruldusi ja mis need haruldaseks teeb?
Enamik minu aia taimi ongi haruldased. Haruldaseks muudab need see, et kui nad häviksid, siis aianduspoest ega puukoolist neid asemele osta ei saaks. Need on hangitud teistelt kollektsionääridelt ja entusiastidelt vahetuse kaudu.
Kui palju sibullillehuvilisi Eestis on?
Neid on palju, aga enamiku huvi on pinnapealne, süvitsi minejaid leidub vähe. Suuri kogujaid on isegi vähem kui Vene ajal.
Minu arvates on tekkinud ülearu palju aiakujundusest huvitatuid ja liiga vähesed tunnevad huvi taimede endi vastu.
Mind eriti ei huvita, kuidas neid paigutada ja vaateid luua — mind vaimustab iga taim ise. Aga võib-olla on hea, et inimesed on nii erinevad.
Vanad sibullillehuvilised tasapisi kaovad, aga uusi tuleb õnneks kogu aeg peale.
Käisite «Võhma juurikal» ka mullu. Mida te sellest arvate?
Nii see üritus kui kõik muu, mida Võhma aiandusselts Kanarbik on kahe aasta jooksul teinud, on olnud muljet avaldav.