Kui Viljandi loomade varjupaiga juhataja Siiri Mängli esmaspäeva hommikul tööle jõudis, leidis ta trepilt tühja suhkrukoti ja selle seest kassi koos pojaga.
Sõpra ei tohi hüljata
«See on üsna tavaline, et meie ukse taha sokutatakse pimeduse varjus loomi,» ütleb Siiri Mängli. Parajasti on ta koos oma väikese poja Steniga tulnud Uuelt tänavalt hulkuvat kassipoega püüdmast.
Igatsevad kodu
Kass viiakse majja, õues hauguvad koerad. Nad ei näi sugugi kurjad, pigem otsivad tähelepanu. Koer kiindub väga inimesse ja on ustav oma peremehele isegi siis, kui too temaga just parimal viisil ei käitu.
Kas need koerad saavad aru, et nad on hüljatud, ja otsivad uut peremeest, keda valvata, kellelt süüa saada ja kelle seltsis elada?
«Meie loomad ei ela sugugi halvasti — neil ei ole ju ilumeelt,» viitab viie maakonna varjupaiku ühendava Varjupaikade mittetulundusühingu eestvedaja Triinu Priks Viljandi varjupaiga üsna tagasihoidlikule väljanägemisele. Ta lisab, et loomadel on kõht täis ja vabatahtlikud käivad nendega jalutamas. Juhtunud on sedagi, et koer viiakse päriskoju, aga ta jookseb sealt varjupaika tagasi.
Südametud inimesed
Enamasti on need loomad, kes on varjupaigas olnud tublisti üle kahe nädala, mis on omanikule antud ametlik aeg, et oma lemmikut leida. Neile koertele ja kassidele, keda väga hoitakse, tuleb juba paari päeva pärast omanik järele ja neid varjupaiga territooriumil enam ei näe.
Ükskõik kuidas varjupaiga inimesed ka ei püüa, pole see siiski loomadele õige keskkond. Oma kodu on kõige parem.
Varjupaiga töötajad teavad, et need inimesed, kes suvilast lahkudes või teise korterisse kolides oma kassi või koera hülgavad, ei võta kuulda juttu, et loomgi tunneb hirmu, nälga ja valu. Võib-olla aitaks see, kui need kodanikud nime- ja nägupidi avalikustatakse. See eeldab aga põhjalikku uurimistööd, aja- ja närvikulu, mida ükski omavalitsus naljalt ette ei võta.
«Oleme näinud, et looma hätta jätnud inimene raiub nagu rauda: «Mul oli küll must kass, aga mitte see must kass!»,» räägib Triinu Priks.
Kassid poetatakse varjupaika või hüljatakse sageli siis, kui nad on poeginud või hakkavad õige pea järeltulijaid ilmale tooma. Seetõttu annab loomakaitsja omanikele tungiva soovituse loomad steriliseerida või kastreerida.
«Ei maksa ehmuda hinnast, mis esimeses veterinaarkliiniku hinnakirjas seisab. Mitu korda aastas korraldatakse kampaaniaid, mille ajal saab selle protseduuri teha väga soodsa hinnaga. Tuleb ainult tähele panna, kui võimalust pakutakse,» lisab Siiri Mängli.
Praegu tuleb tal aga koos kahe abilisega majutada järjest rohkem loomi ning püüda neile pakkuda võimalikult koera- ja kassiväärseid elamistingimusi.
Kui kellelgi on armastatud koduloom kaduma läinud, tasub kõigepealt uurida varjupaigast Viljandi külje alt. Ja kui keegi igatseb neljajalgset sõpra, leiab ta tänuliku loomakese samuti sealt. Helistada saab telefonil 523 8626.
SÜGIS
Eesti loomakaitse selts manitseb suvekodust lahkudes loomi kaasa võtma.
• Suvi on läbi. Asjad pakitud. Kas kõik pereliikmed on kaasas?
Allikas: loomakaitse selts