ME KÕIK ALLUME kirjutatud või kirjutamata reeglitele. Me kõik ihkame üha suuremat vabadust, vahest endale aru andmata, kellest või millest me soovime vabaneda. Sageli igatseme saada priiks oma õigustest ja kohustustest ning kahjuks ka moraalist ja südametunnistusest. Need tunduvad meid ahistavat. Südametunnistus on õigluse ja seadused õiguse indikaator. Siit kahjuks saavadki alguse üha teravamad vastuolud.
Õiglast õigust kipub aina vähemaks jääma, õiglusdefitsiit muudkui suureneb. Õigusakte tõlgendatakse JOKK-prisma kaudu. Seadusandlik võim kultiveerib ja produtseerib seadusi, mis on võimalik allutada JOKK-printsiibile. Sageli tehakse seda veel katse-eksituse meetodil.
Eriti tuleb see välja uues pereseaduses, kus peresuhteid ei reguleeri enam terve, õiguspärane talupojamõistus, vaid pragmaatiline juriidika. Kohusetundlikud pereisad ja abikaasad, kes lisaks oma lastele võtavad vastutuse ka «võõra» lapse lapsendamise osas, on õiguslikult nurka surutud. Abielus pool on justkui ära teeninud karistuse ja armukese pidaja imetluse.
Sisuliselt toimub juba mitteametlik kloonimine, milles terve ja terviklik pere- ja abielumudel asendatakse õiguslikult väärastunud pere- ja abielumudelitega või siis vähemasti asetatakse diametraalselt erinevad peremudelid võrdsetena teineteise kõrvale.
TEGEMIST ON eetika ja moraali valdkonda kuuluva probleemiga, mida õigusteadlased ja seadusandjad eelistavad ignoreerida. Sellega tegelemine ei too ju kellelegi head mainet ei Eesti ega ka Euroopa Liidu kontekstis.
Me ei soovi leppida sellega, et mingisugune käitumine on eetiliselt õigusvastane või -pärane. Me ihkame õigusvaba ruumi, et endale rohkem õigusi saada, et sigadusi, pseudodemokraatiat, plutokraatiat ja kõikelubatavust juriidiliselt õigustada.
Mida rohkem me õigusvaba ruumi igatseme, seda vähem vabaks me sisemiselt muutume. Õigusvaba ruum kujutab endast piirideta õigust; laste kasvatamise tasandil vabakasvatust ehk kasvatamatust — õigust kellegi või millegi arvelt. Selle protsessi käigus lahustub õiglus olematuks. Sa pead vaid oskama õigel ajal õigele õigusaktile viidata.
AUSTRIA SALZBURGI ülikooli õigusteaduskonna karistusõiguse, kriminaalmenetluse ja kriminoloogia õppetooli korraline professor Kurt Schmoller väidab järgmist: «Inimeste teod ei saa jääda hõljuma õigusvabasse ruumi. Mingit vahepealset valdkonda ei saa juba mõisteliselt olemas olla. Liberaalses õiguskorras on kõik käitumisviisid, mis pole õiguslikult keelatud, õiguslikult lubatud.» Ta on veendunud, et õigusvabad on üksnes need alad, mis pole õiguslikuks hinnanguks kättesaadavad.
Sellele seisukohale on raske vastu vaielda. Eetilise relativismi ja moraalse liberalismi soosimise ja juurutamise käigus soovimegi endale luua õigusvaba ruumi. Fakt on aga, et õigusvaba ala tahab endale üha rohkem ruumi juurde saada. Nii oma südames, pereelus, Eesti riigis kui Euroopa Liidus. Kuidas õpivad sellises sogases vees ujuma meie lapsed?
Selline «kuldne kesktee» viib hukatuslikku kuristikku isegi riigi või riikide ühenduse. Vabadus pattu teha teeb inimesest ilma tema nõusolekuta patuorja. Inimene hakkabki orjama perverssusi. Alguses vabatahtlikult, hiljem sunniviisiliselt. Näiteks püütakse rajada õigusvaba ruumi surmanuhtluse, abordi, eutanaasia ja homofiilia küsimustes. See on ülimalt ohtlik kogu inimkonna jätkusuutlikkuse seisukohalt.
Meie õigusruum peab olema õiglane. Me vajame õiglast õigust. Jumala hääl südametunnistuse kaudu on see indikaator, millest peaks lähtuma iga inimene, olgu ta seadusandja või seaduse täitja.