Venemaa verine mainekampaania

, Euroopa Parlamendi väliskomisjoni liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Parlamendi väliskomisjoni liige Katrin Saks
Euroopa Parlamendi väliskomisjoni liige Katrin Saks Foto: Mihkel Maripuu

GRUUSIA sündmused näitasid selgelt, et Venemaa on taas hakanud enda austamist nõudma sõjalise jõuga. See tekitab küll hirmu, aga ei pane temast lugu pidama. Augustis Venemaal korraldatud küsitlus näitab, et toimunut võib vaadata kui Venemaa verist mainekampaaniat. Nimelt arvasid ligi pooled vastanutest, et Venemaa sõjaline sekkumine Gruusias tõstab Venemaa mainet lääneriikides.


Olin parajasti Euroopa Liidu väikseimas liikmesriigis Maltal, kui Venemaa ja Gruusia sõda puhkes. Kuigi välismaine ajakirjandus jõudis sellesse kaugesse saareriiki alles varasel õhtutunnil, äratas uudis isegi päikesele pühendunud turistide elavat tähelepanu.

Minu Malta sõber reageeris teatava ehmatusega Venemaa vägede sissetungi ametlikule ajendile, sest ka Maltal elab palju venelasi. Tõsi, veidi hiljem tuli talle meelde, et enamik neist on turistid. Nimelt on vene uusrikaste peredes moeks saata oma võsukesi Maltale keeltekooli.

JÄRGMISEL PÄEVAL olin tunnistaja ühele väikesele vahejuhtumile Gozo saarel. Liivakarva künka otsas iidvana templi juures ootasid kõrvetavas päikeses turistid, et pääseda kivimürakate vahele, mille vanus annab silmad ette Egiptuse püramiididele.

Et sees oli ruumi vähe, tuli kannatlikult oodata, kuni roosa kübaraga vanem daam sissepääsuks loa annab. Üks mehemürakas otsustas seda aga eirata ja trügis mööda nii järjekorrast kui protestivast roosast kübarast. Seepeale kommenteeris keegi vihaselt: «Venelane!»

Millegipärast tundus mulle, et selles meelepahas polnud mitte ainult hinnang ebaviisakale mehele, vaid ka hommikustest sõjauudistest ajendatud kibedus. Tegelikult ei saanudki me teada, mis rahvusest templissetrügija õigupoolest oli, aga see «Venelane!» jäi kummitama.

Mõtlesin siis, et kas Kremlis ikka adutakse, mida riigi agressiivne poliitika toob kaasa Venemaa kodanikele laias maailmas. Ja kui saadakse aru, kas siis hoolitakse? Või usutakse jätkuvalt, et austust on võimalik jõuga saavutada?

KIRJUTISE ALGUSES nimetatud küsitlusele vastanuist arvas vaid 13 protsenti, et Vene vägede saatmine Gruusiasse ei olnud õige tegu. Kogesin seda veendumust isegi, kui septembrikuus Venemaal viibisin.

Inimesed taksojuhtidest tipp-poliitikuteni tunnistasid, et nad ei mõista lääne hukkamõistvat reaktsiooni. Ka analüütikud kinnitasid, et sedapuhku on Venemaa avalik arvamus olnud üksmeelne. Ehk siis usk sellesse, et mindi üllalt kaitsma oma kodanikke Taga-Kaukaasias, on valdav.

Hiljaaegu kuulutas Vene riigitelevisioon välja hääletuse, et leida maailmakuulsaid venelasi 12-osalisse telesarja. Tulemus: seitse suurkuju on endised tsaarid, türannid, valitsejad ja revolutsionäärid, näiteks Aleksander Nevski, Ivan Julm, Peeter Suur, Katariina Suur, Lenin ja Stalin. Lev Tolstoi, Anton Tšehhov, Nobeli preemia laureaadid Boris Pasternak ja Ivan Bunin, Bulgakov ja Brodski ei jõudnud hääletuse põhjal koostatud nimekirja tippu.

Ilmselt ei kujuta keegi ette, et sakslased valiksid üheks kõigi aegade kuulsaimaks sakslaseks Hitleri.

PUTINI JA MEDVEDEVI agressiivne välispoliitika toidab jätkuvalt vene ühiskonna huvi Stalini ja stalinismi suurtegude vastu. Irooniline on muidugi see, et Venemaa agressiivse välispoliitika selle sajandi esimeseks ohvriks langes Gruusia, kus samuti seniajani ülistatakse Goris sündinud Stalinit.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles