Korowaid söövad tõuke ja inimliha, kasutavad kivikirveid ja elavad puu otsas, nendel meestel ei näi olevat peenist... Selle rahva lühike kirjeldus tundub valgetele kõrvadele peaaegu uskumatu, kuid ometi on nad olemas — veel.
Uskumatu rahvas, kes elab veel XXI sajandilgi kiviajal selgeks õpitud viisil
18. august 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aimla looduskeskuse suures aidas on peaaegu kõik istekohad hõivatud. Looduse- ja reisimees Hendrik Relve seisab projektori kõrval, mille valgusvihk joonistab seinale Uus-Guinea kaardi, ja hakkab vaikselt vestma.
Esiotsa ei räägi ta väljareklaamitud korowaidest, vaid teistest loodusrahvastest, kelle juurde retked teda rohkem kui 30 aasta jooksul on viinud. Metsikuid hõime on olnud tundrast ja troopikast, lääne- ja idapoolkeralt, kuid nii looduslähedast elu kui korowaid pole neist keegi elanud.
«Kui esimest korda korowaide pilte nägin, arvasin, et need on turistide jaoks lavastatud,» tunnistab Relve.
Ent võta näpust. Korowaidest tehtud filmid ja fotod võivad küll detailides valetada, kuid peamises, nende ürgses elulaadis, nad ei eksi.
Sellise rahva juurde jõuda pole muidugi kerge. Kui Paapua Uus-Guinea on suhteliselt tsiviliseeritud, siis suure saare Indoneesiale kuuluvas osas teedevõrk peaaegu puudub.
Ronge asendavad siin lennukid, autosid jõgesid mööda põristavad mootorpaadid ning kuidas korowai-huviline ka ei mõtleks või organiseeriks, tuleb tal viimane teekond ikka jalgsi läbida. See on kahtlemata üks põhjus, miks sealsed inimesed ja loomad on saanud seni veel nii omaette toimetada.
Et võõras keskkonnas kõik laabuks, alustasid Relve ja tema sõber Argo Schneider mullu novembris tehtud ekspeditsiooniks ettevalmistusi juba viis aastat varem. Pärast pikka infokogumist palkasid nad giidi, kes oskaks paapua keele inglise keelde ümber panna, ja lasid tollel omakorda otsida teejuhi, kes räägiks nii korowai kui paapua keelt. Sellist inimest, kes korowaide kõne otse inglise keelde tõlgiks, ei leiaks ilmselt tikutulegagi.
Kummaline peenisekultus(etus)
Paapua sisemaa linnad ja külad on omalaadne tsivilisatsiooni ja põliskommete kompott, mis kaldub seda enam viimati nimetatu kasuks, mida kaugemale perifeeriasse minna.
Relve räägib, et 10 000 elanikuga piirkonnakeskus Wamena oli veel 60 aastat tagasi sama metsik nagu korowaide asuala praegu. Nüüd aga kannavad ümberkaudsete külade elanikud läänelikke rõivaid ja võtavad püksid jalast ainult selleks, et turistidele odaga vehkides show’d teha.
Kõik pole siiski nii tsiviliseeritud. Wamena turul võib kohata ka kilekotiga ostlema tulnud meest, kellel ainsad kehakatted nöörist kaela seotud lips ja pikast koonusekujulisest kõrvitsast peenisekaitse. Tubli 30 sentimeetri pikkuse vutlari ülesanne on esiteks õrna kehaosa turvata, aga ilmselt on ta ka iluasi, et mitte öelda riistapikendus.
«Enda arvates on ta peenisekaitset kandes muidugi täiesti riides ja tunneks end ilma selleta alasti,» tõdeb Relve.
Napi kehakatte sümboolset tähtsust näitab ilmekalt see, et kui valged tahtsid suures palavuses värskendust leida ja arvasid, et kohalikku moodi arvestades pole paljalt ujuma minekus midagi taunimisväärset, pöörasid pärismaalased neile häbelikult selja.
Veidi ette rutates võib öelda, et korowaidel on peenisekaitse samuti olemas, kuid selleks on hoopis imepisike leheke või pool Kreeka pähkli mõõtu pähkli koorest, sest katta pole vaja kuigi palju. Nimelt lükatakse korowai peenis meheks saamise riitusel munandikotti ja tõmmatakse sealt välja ainult siis, kui vaja läheb. Nii võib esmapilgul tunduda, et neil on üks väga tähtis osa üldse puudu.
Miks korowaid sellist valusat kadumistrikki harrastavad ja kuidas see meditsiiniliselt võimalik on, jääb saladuseks. «Ma olen meie arstidega sellest rääkinud, aga nad laiutavad ainult käsi,» ütleb Relve.
Wamenast Dekaisse pääsevad eestlased veel lennukiga, ehkki maandudes näib neile, et lennuvälja polegi ja õhusõiduk vuhiseb otse võssa. See küla on ka viimane koht, kuhu ulatuvad elektriliinid. Pooleldi tsiviliseeritud korowaide külla Mabuli tuleb sõita juba ühepuupaadis.
Korowaid, kes siin elavad, räägivad sama keelt mis nende metsikud sugulased, kuid kannavad pükse, saavad valitsuselt abiraha ja elavad puumajade asemel onnides. Kas džunglielu logelemise vastu vahetamine on hea või halb, on loomulikult iseküsimus. Hendrik Relve nendib, et nii nagu paljud teised poolmetsikud rahvad, on külakorowaid lahti rebitud oma põlisest eluviisist, kuid ei suuda sulanduda ka tänapäevasesse ühiskonda.
Palju iidseid kombeid on neil muidugi säilinud. Näiteks tava, et kui keegi perekonnast sureb, maetakse ta kodu lähedale ja hüljatakse maja seejärel jalamaid. Tänu sellele said Relve ja Schneider ööbida jõekaldal tühjades onnides, ehkki mõte kodulähedasest kalmistust kerget kõhedust tekitas.
Hoopis tõsisemaks võttis seiklejate näo aga see, kui Wamenast tulnud teejuht teatas, et edaspidi ei vastuta tema millegi eest, sest nii sügaval metsas pole ta kunagi käinud. Oli ju eesmärk tungida veel palju kaugemale džunglisse, pereni, kes pole kunagi valget inimest näinud ja on lääne kultuurist rikkumata.
Õnneks oli kohalikul korowaist teejuhil ümbruskonnas liikumine selge ja teada isegi see, kus mõni ihaldatud pere parajasti peatub. Juba paar nädalat varem oli ta nendega ühendust võtnud, sest vastasel korral oleks ootamatult ukse alla ilmunud võõrad leidnud eest vaid tühja maja.
Läbirääkimised käisid Relve teada umbes nii: «Kas te tahate näha valget inimest? Nad on veidrad, aga mitte ohtlikud.» — «Nooh... Too siia!»
Iga putukas võib olla uus liik
Ühel hommikul asuski karavan jalgsi teele. Tung eurooplaste kandjaks saada oli nii meeste kui naiste hulgas tohutu ja sugugi mitte ainult tasu pärast, nagu arvata võiks. Korowaidele oli see kaubareis, võimalus vahetada raha ja asju metsasaaduste vastu. Kui enamasti läheb matkaja seljakott sedamööda kergemaks, kuidas ta moona ära sööb, siis kandjatel oli soetatud tavaari tõttu tagasi tulles isegi rohkem kukil kui minnes.
Wamenast tulid eestlastega kaasa vaid paapua-inglise tõlk ja kokk. Nüüd, džunglisse minnes, oli meeskond paisunud juba 18liikmeliseks. Häda oli selles, et kogu vajaminev kraam fotokaamerast riisi ja konservideni tuli seljas kohale tassida, kuid Relve ja Schneider poleks sellega ise kuidagi hakkama saanud. Järelikult tuli palgata kandjad, kuid igale kandjale oli vaja omakorda toitu kaasa võtta, ja nii nende arv järjest kasvas.
Tõsi küll, korowaid leidsid metsast ka ise söödavat. Tarvitses vaid mõnel priskel maol nende teele jääda, kui too kinni püüti ja õhtul pintslisse pisteti. Ühe puupüütoni pärast tekkis lausa konflikt, sest eestlased ei lubanud oksal tukkuvat rohelist iludust maha lüüa.
Uus-Guinea on maiuspala igale loodusesõbrale, sest paljud sealsed loomad on väga haruldased. Umbes kolmveerand neist elab ainult sellel saarel ja ei kusagil mujal maailmas.
Metsade läbiuurimatust ja liigirikkust näitab kõige ilmekamalt ehk see, et iga kohatud putukas soovitatakse fotole jäädvustada — võimalik, et pildi järgi tunnistatakse elukas hiljem täiesti uueks liigiks.
Džunglis ei ole teid. On ainult kitsukesed rajad, mis kasutamata jäänuna kaovad vohavasse troopikataimestikku sama kiiresti nagu valimislubadus kompromisside tuulde.
Temperatuur on pidevalt 40 kraadi ringis ning tohutu niiskuse tõttu peetakse korowaide kodukanti üheks haigusterikkamaks maailmas. Kõige tipuks on soine maapind täis mülkaid, ojasid ja jõgesid, millest üle ja läbi pääsemine nõuab alalõpmata palkidel turnimist.
Valged kaitsevad ennast ürgmetsa eest pikkade käistega rõivaste, tugevate matkasaabaste ja sääristega. Viimati nimetatud ei lase kaanidel püksisäärest sisse ronida. Maastik on nõnda raske, et Relve nikastab mõlemat hüppeliigest, ehkki õnneks mitte sedavõrd, et ei saaks edasi minna.
Korowaid kõnnivad selle eest ringi peaaegu nii, nagu jumal nad lõi, ja peavad rännakut maruvahvaks jalutuskäiguks. Teejuht on teinud sellest lausa pereürituse ning võtnud kaasa oma noorima naise ja poolteiseaastase lapse.
Langetatud tüve mööda jõe ületamine, mis Relvele juba lapsepõlvest vastikud poomiharjutused meelde toob ja kukkumishirmu tekitab, on kohalikele ülimalt teretulnud, sest palgil saavad nad liikuda kolm korda kiiremini kui džunglis. Just sellepärast jätavad metsakorowaid oma maja ümbrust raadates puud risti-rästi vedelema — need asendavad kõnniteid.
Korowaide kuulsad kõrghooned
Pärast kolmepäevast teelolekut jõuab ekspeditsioon esimese metsakorowaide perekonnani. Nad kuuluvad ühte neist neljast hõimust, kes ehitavad elamu kõrgele puu otsa.
Maja rajamiseks võetakse jämedal puul 5—12 meetri kõrguselt latv maha. Tugisambale, mille ülemine ots täidab ka lõkkekoha aset, kinnitatud sõrestik toestatakse maast lattidega ning põimitakse vitstest põrand ja seinad. Onni pääsemiseks kasutavad korowaid sisselõigatud astmetega latti, mida on ohu korral kerge üles tõmmata.
Relve tõdeb, et jalgadele ehitatud maju leidub maailmas mujalgi, kuid nii kõrgeid pole ta veel näinud.
«Sellel on kaks põhjust,» selgitab ta. «Esiteks elavad korowaid soisel alal, kus võib väga kiiresti üleujutus tulla. Teiseks on neil omavahel palju tülisid ja ülevalt on hea näha, kui vaenlane tuleb.»
Mõnes dokumentaalfilmis on näidatud maju, mis asuvad isegi mitmekümne meetri kõrgusel puu otsas, kuid tegelikult ehitavad korowaid selliseid onne vaid haruharva rituaalseks tarbeks. Filmimehed otsustasid elamuna presenteerida just kõrgeimat, sest see tundus kõige põnevam.
Ka teise või kolmanda korruse kõrgusele päris majadesse ronimine pole naljaasi, vähemalt mitte suurele valgele mehele nagu Relve, kes on kohalikest peaaegu kaks korda raskem. Viie meetri kõrgusele jõudes paindub trepp-latt tema 90 kilo all juba hirmuäratavalt, kuid soov elamut seestpoolt näha saab kukkumisohust võitu ja reisimees läbib ka viimased astmed.
Ehkki ühel lagendikul võib maju olla mitu, elab iga pere oma onnis. Kui mitme naise pidamise võimalus välja arvata, on leibkond üsna sarnane meie omaga: isa, ema(d), vallalised lapsed ja vahel ka mõni vana või leseks jäänud naissugulane. Kokku võib rahvast olla päris palju, ligi 15.
Relve räägib, et kui korowaid võõraid nähes metsa ei page ja kauged külalised vastu võtavad, on nad väga usaldavad ja peaaegu lapselikult naiivsed. Nad ei tea midagi arvata foto- või videokaamerast ega oska isegi küsida, milline on eestlaste kodukant.
«Nad lihtsalt ei oska arvatagi, et võib olla mingi teistsugune maailm kui nende oma,» pakub Relve seletuse uudishimu täielikule puudumisele.
Me lähme saagot lõikama...
Metsakorowaide ürgse eluviisi kirjeldamiseks võiks tuua üksjagu näiteid. Asjaolu, et paljud neist pole kunagi valget kohanud, ei ole seejuures kaugeltki kõige tähtsam. Kindlasti leidub Viljandimaalgi hulk inimesi, kes pole oma silmaga neegrit näinud.
See, et eurooplased ja ameeriklased pole siia veel jõudnud, on küll korowaide puutumatuse põhjus, kuid mitte tõestus. Hoopis kõnekam on näiteks tõik, et korowaid jahivad loomi puust ja bambusest tehtud odade ning nooltega, et nende käsutuses pole kõige algelisematki savipotti ja et nad kasutavad puude langetamiseks kivikirvest.
Kivikirves on korowaidele vähemalt sama oluline kui meile ader. Selle tööriista abil on nad aastatuhandeid hankinud oma põhilist toiduainet saagojahu ja saagopalmide küllus omakorda on lubanud neil ürgset eluviisi jätkata.
Relve kirjelduse kohaselt on saagopalmi kivikirvega langetamine üsna vaevaline tegevus. Kordamööda raiudes saavad mehed sellega umbes poole tunniga siiski hakkama ja seejärel eraldatakse tüvest paarimeetrine jupp, millest säsi välja lõhutakse. Valge mass hakitakse, viiakse suurte puukooretükkide sees oja äärde ja uhetakse kartulijahu meenutav tärklis välja.
«Ega ta ei maitse eriti millegi moodi, aga annab kaloreid,» võtab Relve saagojahu omadused lühidalt kokku.
Et toitu mitmekesisemaks muuta, koguvad naised paar korda päevas priskeid putukaid, mida süüakse nii lihtsalt küpsetatult kui saagoküpsetiste sisse pikituna. Muidugi on menüüs aeg-ajalt ka liha, kuid sageli ulukit kätte saada ei õnnestu ja kodustatud sead on argipäeval pintslisse panemiseks liiga hinnalised. Väikseid põrsaid kannavad naised punutud kotis lausa kaasas, et nendega midagi halba ei juhtuks.
Kõige suurem delikatess on korowaidele saagomardikate tõugud. Nende kasvatamiseks jäetakse saagopalm mõneks ajaks maha vedelema ja korjatakse siis pöidlasuurused kollakad vastsed säsi seest välja. Mitme aasta tagant, kuid vähemalt kord põlvkonna jooksul, korraldatakse saagotõukude söömiseks pidustused, kuhu tuleb kohale kogu ümbruskonna rahvas.
«Kui meil müüdaks viinerite asemel jogurtivorstikesi, siis need maitseksid vist umbes sama moodi kui saagotõugud,» arvab Relve. «Ainult pea tuleb neil enne suhu panemist otsast kaksata, muidu löövad nad oma lõuad sulle keelde.»
Džunglis veedetud päevade jooksul tutvuvad Hendrik Relve ja Argo Schneider kahe metsakorowaide perekonnaga, kuid kohtavad ka mitut osaliselt tsiviliseeritud peret, kus meestel on jalas püksid — olgugi et räbalamad kui põrandapesukalts.
Tagasiteel sellise poolmetsiku korowai juures peatudes satuvad eestlased külaintriigi keskele. Nimelt oli läheduses elava vana mehe noor naine abikaasa äraolekul üle aisa löönud ja too ajas noort suguvenda nüüd vibu ja nooltega taga. Abielurikkuja palub ekspeditsiooni kandjatelt varjupaika, kuid need ei taha end asjasse segada ja pagulane põgeneb edasi.
Relve võõrustaja, kes on nooruki hõimukaaslane, käib mitu korda vana abielumehega läbi rääkimas, et too tapamõtetest loobuks ja rahulduks andamitega, sest vastasel korral jääks veritasu aastakümneteks kahe suguharu vahel edasi-tagasi käima. Järgmise päeva õhtuks saab ta petetu õnneks nõusse ja vägivald on selleks korraks ära hoitud.
Kolm aastat korowaide juures misjonäritööd teinud hollandlase Gerrit van Enki kirjelduse järgi karistatakse seal surmaga kõiki peamisi kuritegusid, ehkki seda ei pruugita rakendada esimesel korral. Näiteks abielurikkumise eest on esmane nuhtlus noole reide laskmine, varas saab aga häbistava nime ja peab kahju hüvitama. Kui süüdlane esimesest korrast ei õpi, võib tal järgmisel korral väga haprasti minna.
Kõige rangem karistus on mõeldud neile, keda kahtlustatakse nõidumises — pärast hukkamist süüakse nad ära. Väidetavalt tehakse seda tänapäevani, ehkki mõne allika arvates hoitakse legendi turismi huvides kunstlikult elavana.
Olgu inimsöömisega kuidas on, kuid tõenäoliselt ei kesta ka teised korowaide ürgsed kombed enam kuigi kaua. Relve teada kavatseb Indoneesia valitsus rajada läbi nende maa-ala tee, mis toob paratamatult kaasa tsiviliseerumise. See oli ka üks põhjus, miks eestlased üldse julgesid korowaidele külla minna — murendab ju iga võõra külaskäik pisut nende puutumatust.
«Paarikümne aastaga on see kultuur kadunud,» nendib rännumees nukralt. «Vähemalt oli nende esimene kohtumine valge inimesega võimalikult leebe.»
Jutustuse algusest on möödunud tublisti üle kolme tunni. Aimla aidas pole pooltki Uus-Guinea 40 soojakraadist ning lisaks ligi tükkivale jahedusele kipub tagumik puupingil istumisest valusaks jääma, kuid Relve juhtimisel mööda džunglit rännates ei pane seda tähelegi.
Muinasjutt tillukesest rahvakillust, kes kusagil seitsme maa ja mere taga saagosaia küpsetab ning tõukudega maiustab, on selleks korraks läbi. Ja võib-olla jääbki varsti järele vaid muinasjutt.