Vahur Joala: miks ekspertide väidetega vassitakse?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahur Joala
Vahur Joala Foto: SCANPIX

Juulis Viljandi järvel toimunud veemotospordivõistlus tõi kaasa väited ürituse keskkonnakahjudest. Eesti Veemoto Liidu presidendi Vahur Joala hinnangul on selline kriitika alusetu.

Postimees avaldas 22. juulil Madis Filippovi artikli «Eksperdid: väikejärvedel tuleks mootorsõidukid keelata», mis lausa nõuab täiendavat selgitavat käsitlust. Artiklis väideti, et pärast ühel suvenädalavahetusel Viljandis toimunud veemotovõistlusi hulpisid vees surnud kalamaimud.
Alustan siis sellest, et saabusin Viljandi järve äärde enne võistlusi, juba neljapäeval.

Võidusõidupaate lubati järvele alles reede pärastlõunal. Saabunud järve äärde, tegin ringkäigu järve rannal, et kontrollida valmisolekut võistlusteks. Vetelpääste juurest järvele viiva silla kõrvalt leidsin kaks surnud kala. Ühe pikkus oli umbes viis ja teisel seitse sentimeetrit. Viisin nad suuremat kära tõstmata lähimasse prügikasti. Samas korjasin veel veest lahtisi vetikaid ja ühe limpsipurgi.

Ei dokumenteerinud sündmust, sest selliseid asju näen iga päev mõne veekogu rannas liikudes.
Reede hommikuks oli loodus järjekordselt oma töö teinud. Randa oli uhtunud korralik kogus valget vahtu ja vahupallide kõrgus rannas oli kohati 10–15 sentimeetrit. Millega oli tegemist, ei tea. Eks eksperdid siis hiljem selgita. Igatahes võistluspaadid siis veel järvel käinud polnud.

Võistluspaadid kihutasid reede õhtupoolikul järvel väikesel pindalal kokku kolm tundi. Rannast väljumiseks kasutati umbes 50 meetri laiust koridori, kus vee sügavus oli alla 1,5 meetri. Koridori pikkus oli ehk 50 meetrit. Seega liikusid paadid suhteliselt madalas vees 0,25 ha ulatuses ja suhteliselt väikese kiirusega.

Tuletan siinkohal meelde, et Viljandi järve kogupindala on pea 160 ha. Kõik muu sõit toimus nelja kuni kuue meetri sügavuses vees ja seal minu teadmist pidi palju kalamaime ei liigu. Võistlustrassi enda pikkus oli 1500 ja laius maksimaalselt 60 meetrit. Seega kasutasid paadid oma sõiduks järvel umbes üheksahektarist ala, mis on kogu järve pindalaga võrreldes suhteliselt väike.

Võistluspaadid olid järvel üsna lühikest aega. Kokku toimus laupäeval ja pühapäeval 12 võistlusstarti. Ühe stardi kestus oli umbes 10–15 minutit, seega kokku mitte rohkem kui kolm tundi. Sellele lisandusid kolme paadiklassi pooletunnised treeningud ning laupäeval ajasõidud, kus korraga oli järvel ühe tunni jooksul vaid üks-kaks paati. Kokku kihutati järvel seega kogu nädalavahetusel ehk maksimaalselt kümme tundi.

Samas on ka see kogu aasta saldo ehk rohkem veemotovõistlused Viljandi järve vett aasta jooksul ei sega. Aastas on kokku 8760 tundi. Seega koormas paadivõistlus järve vähem kui 0,12 protsenti aastast. Ülejäänud aja mõjutavad järve muud faktorid, millest eksperdid miskipärast rääkida ei taha.

Laupäeval oli järvel tugev tuul, umbes 5–9 m/s. See tekitas järvele kindlasti suuremad lained kui kõik võistluspaadid kokku, sest tugeva tuule mõju oli pikem kui võistluspaatide mõju. Samuti ei usu, et kalad ja kalamaimud sellises looduse enda tekitatud lainetuses veepinnal ujusid.

Olin Viljandi järve ääres eelmisel suvel, kui järvel möllas torm ja lained olid pea meetrikõrgused. Kas selliseid paatide tekitatud laineid ka seekord registreeriti? Ei usu. Looduse enda tekitatud lained on kindlasti võidusõidupaatide tekitatust kõrgemad, suurema energiaga ja pikema mõjuga.

On selge, et järvepalli eluümbrust mõjutab loodus ise sadu kordi suurema tõenäosusega kui võidusõit järvel.

Võistluspaatide kahjulik mõju järvele on teiste maade ekspertide (USA, Hiina, Prantsusmaa) arvates tühiselt väike. Rohkem on leitud kasulikku. Näiteks vee rikastamine hapnikuga. Võistluspaadid sõidavad vee pinnal, põhiliselt on vees vaid paadi sõukruvi. Vastasel juhul ei liiguks need piisavalt kiiresti edasi.

Tõestust vajab ka avaldatud artikli väide, et kalamaimud ujuvad pinnal, kui vee sügavus on rohkem kui neli meetrit.

Võistluste toimumine Viljandi järvel oli avalikult teada möödunud aasta oktoobrist. Avaldus võistluste korraldamiseks oli esitatud juba varem. Miskipärast ei võtnud artiklis mainitud eksperdid sõna enne võistlust. Kui asju tahetakse teaduslikult uurida, siis tuleks järve olukorda uurida nii enne võistlusi, võistluste ajal kui ka pärast. Seda aga ei tehtud. Kogu kriitika on emotsionaalne.

Ekspertide arvamused on ilmunud kontekstist sõltumatult. Kui korraldajad oleks olnud teadlikud kõikidest teaduslikult põhjendatud negatiivsetest faktoritest, oleksid võistlused ehk äragi jäetud.
Tegemist polnud mingi külavõistlusega. Viljandi järvel selgitati Rahvusvahelise Veemoto Liidu (UIM) kaks maailmameistrit ning juunioride Euroopa meister.

UIM on UNEPi (United Nations Environment Programme) eeskirjade järgi koostanud oma keskkonnareeglid ning need UNEPiga kooskõlastanud. Iga UIMi võistluste korraldaja peab neid reegleid rangelt järgima.

Võistluste korraldaja keskkonnakaitsega seotud tegevust kontrollib igal võistlusel UIMi vaatleja, kes täidab pärast võistlust 13-lehelise küsimustiku ja saadab selle kontrolliks ja analüüsiks UIMi. Viljandis oli kohal teaduste doktor Ungarist. Kui korraldajad oleks võistluste käigus eksinud ühegi nõude vastu, oleks vaatleja asjasse sekkunud. Nii aga Viljandis ei juhtunud.

Veemotovõistlustel võetakse kõikvõimalikke meetmeid keskkonna kaitseks, mida ei saa väita teiste spordi- ja kultuuriürituste kohta. Piiratud on müra tugevus, paadimootorite alla pannakse nn õlimatid jne. Kiirust ei piirata, sest siis ei tohiks ju ka F1-autod Monaco tänavatel kihutada. Ja kui palju reostab loodust ühe teatrisõbra autoretk Viljandist Tallinna?

Paadivõistluste mõju veekogudele on Eestis ka varem uuritud. Seda on tehtud Harku järvel ja Tartus Anne kanalil. Teada on kolm sellist uurimust, mille tulemusi meile ei ole avalikustatud, ehkki uurimused on tehtud maksumaksja rahaga.

Põhjus on see, et uurimused ei ole andnud soovitud tulemusi: veemoto ei reostanudki veekogu, vaid selle olukord oli pärast võistlusi parem kui enne võidusõitu. Kord põhjendati olukorda sellega, et pärast võistlusi oli suur torm ning ei suudetud veemotovõistluse ja looduse mõjusid teineteisest eraldada.

Ka Eesti eksperdid on arvamusel, et mõned järved oleks juba ammu hukas, kui mootorpaadid nendel ei liiguks. Põllumajanduse, muu transpordi ning ehitusliku reostuse mõjude kõrvaldamisel on mootorpaatide veesegamisel olnud suur tähtsus.

Lõpuks sooviks tõestusi mõnele eespool mainitud artikli väitele.
1. Seal ei mainitud, millal kirjutas Eesti Looduskaitse Selts kirja keskkonnaministeeriumile ja kuidas on võimalik seda kirja näha.

2. Päästeteenistuse paadid segavad vett palju sügavamalt kui võidusõidupaadid ja nende mõjuala on võidusõidupaatidega võrreldes palju suurem. Või äkki see pole nii?

3. Veemotot ei harrastata Pärnu lahe madalates vetes. Peale selle ei korraldata võistlusi kudemise ajal ja kudemiskohtades. Kuidas siinkohal paatide võidusõit kahju tekitab?

4. Väide, et «umbkaudse arvutuse järgi hävitab kilomeetrine jetisõit Pärnu lahel kokku miljon ahvena-, koha-, räime-, mudila-, tobiase- ja veel mitme muu kalaliigi vastset» on küll kellegi diletandi ajuvälgatus. Tuleks meelde tuletada koolis õpitut, et kilomeetris on miljon millimeetrit.

Sel juhul peaks paadi läbitud teekonna iga millimeetri kohta leiduma üks kalamaim. Seega peaks sobiva kahvaga (läbimõõt umbes 50 cm) poole meetri pikkuselt veepinnalt saagiks andma 500 maimu. Ja seda kogu Pärnu lahe ulatuses. Sooviks selle tõestamist.

Osas riikides on ühiskondlike organisatsioonide protestimine spordi- või kultuuriürituste vastu ja nende üle kaebamine ära keelatud. Vastasel juhul sureks nurisejate tõttu sport ja kultuur välja.

Kõige lõpuks aga soovitaks ära keelata autosõit suvel kella 19 ja 24 vahel, sest igaüks teab, kui palju sel ajavahemikul putukaid vastu auto tuuleklaasi lennates surma saab. Nende hulgas ka kindlasti haruldasi putukaid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles