Vanameister Enn Vetemaa «Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus» on huvitav lugemine. Ei juhtu just tihti, et eesti autor kirjutab metafiktsionaalse romaani romaanist, mida ta parasjagu kirjutab. Poole tuhande leheküljelise veel pealegi.
Kirev metapanoraam silmapaistvast akadeemikust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist ei ole ühega viimastel aastatel populaarsust kogunud elulooraamatutest, milles lahataks tuntud ja tunnustatud akadeemiku elu ja suhteid, lisaks meeleolukas ja infoküllane pildimaterjal, vaid panoraamromaaniga, mis on kohati dokumentaalne ja kohati fiktsionaalne, käsitades läinud sajandi viimast viit aastakümmet üsnagi lõdvas kronoloogilises seotuses.
Kuigi nimi- ja peategelane on akadeemik Gustav Naan, lähenetakse süvitsi ka mitme tema kaasteelise elu- ja oluloole. Nii nende, kes lähiajaloos tähtsat rolli mänginud, näiteks Vaino Väljas, kui nendegi, kes oma tegudega küll suuri protsesse käivitanud, kuid kelle nimi ajalooannaalide hämarusse kadunud.
Nii ei leia Eesti kirjanike leksikonist ridagi eesti-vene kirjaniku Ilja Amurski kohta, kelle avastatud Hans Leberechti raamatu «Valgus Koordis» Eesti-poolne tunnustamata jätmine oli üks tõuge kurikuulsa 1950. aasta märtsipleenumi (millel, teadagi, enamik seni tunnustatud loojatest rahvavaenlasteks nimetati) asetleidmisel.
Just nimelt pleenum (romaanis eelistatakse sellist lühivormi) ja akadeemiku roll selle toimumisel moodustab suure osa Naani-romaanist. Nii et see on tänuväärne materjal noorematele lugejatele, kellel on küll õhkõrn ettekujutus ajastust ja juhtunust, kuid mitte selle tegelikust räigusest, nagu kadedusest tulenev räpane pealekaebamine ja anonüümkirjade tõsiseltvõetavus.
Seega on ühelt poolt tegemist dokumentaalsust taotleva, teisalt aga autorile vabaks mõttelennuks ruumi jätva teosega, mille omapärast Enn Vetemaa sissejuhatuses ka kõneleb, luues romaanile juurde veel ühe metatasandi. Autor kirjutab sissejuhatuses lahti nii hetkeolukorra kui aastatetaguse kokkuleppe nimitegelasega, kelle nõusoleku ja heakskiidu ta just sellise poolfiktsionaalse tegelase loomiseks sai.
Nii leiame sissejuhatusest selgituse romaani ning romaanist endast sissejuhatuse sünnile. Säärane metafiktsionaalsus on aga tinginud olukorra, kus materjal hakkab loojal üle pea kasvama, ning mõnda lõiku ja selgitust lugedes avastame, et oleme seda juba eespool üsnagi samas sõnastuses kohanud.
Kohatised kordused ning romaani esiosas pikale venivad filosoofilised arutlused muudavad teose kohati lohisevaks ja mittepaeluvaks. Kui nendest üle saab, siis kütkestab nimitegelane oma karismaatiliste ning kahtlemata (eriti ajastu kontekstis) julgete arvamuste ja võrdluste ning kohatise üllatava ettenägelikkusega. Samamoodi nauditavad on autori leidlikud sümbolid, näiteks Naani Balti keti toimumise ajal padakonnana jälitav sünge minevik.
Ettekujutuse, mis mees oli see suur akadeemik ning «Eesti nõukogude entsüklopeediate» looja, saab Vetemaa romaanist kahtlemata. Võimalik, et säärasel viisil ajastu taustale asetatuna isegi paremini kui ühe läbinisti dokumentaalse eluloo kaudu. Ja mitte ainult Naanist, vaid üsnagi kirevast seltskonnast, kes ühel ajahetkel siinse maalapikese ja sellel tegutsevate loovisikute saatust määrasid.
RAAMAT
Enn Vetemaa, «Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus»
• 503 lk
• Kirjastus Tänapäev 2011