Tuleviku teine Eesti — lollidemaa

Hans Väre
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rohkem kui varaline kihistumine ohustab meie riiki haritud ja informeeritud esimese Eesti ning vaimupimeduse ja sageli ka alkoholismi küüsis vaevleva teise Eesti teke.
Rohkem kui varaline kihistumine ohustab meie riiki haritud ja informeeritud esimese Eesti ning vaimupimeduse ja sageli ka alkoholismi küüsis vaevleva teise Eesti teke. Foto: Elmo Riig

2002. aastal u­uris TNS Emor, kuidas mõistavad inimesed väljendit «teine Eesti». 60 protsenti vastanuid pidas seda rahva vaesema osa kohta käivaks sõnapaariks, kuna rikkurid arvati kuuluvat niinimetatud esimesse Eestisse. 20 protsenti leidis, et esimene Eesti tähendab võimul olijaid, teine tavainimesi.

«Regionaalsete (Tallinn ja ülejäänud Eesti), rahvuslike (eestlased ja mitte-eestlased) ja ealiste (vanad ja noored) vastanditega teise ja esimese Eesti fenomeni eriti seletama ei kiputud,» kirjutas Emori sotsioloog Tõnis Saarts toona «Postimehes». Nagu näete, ei ole vaimset kihistumist esile toodud isegi vähe mainitute hulgas.

Kõnealusest uuringust on möödunud peaaegu kümme aastat ja mulle tundub, et teise Eesti määratlus on mõnevõrra muutunud. Üha rohkem peetakse selle all silmas kõige primitiivsemat ühiskonnaklassi, mis ei pruugi üldse kokku langeda vaeseima grupiga: näiteks kultuuritöötajate palgad on kogu riigis ühed madalamad.

Ei, vaimuvaene teine Eesti on hoopis midagi muud kui vaene teine Eesti. Need on inimesed, kelle elu on läbi imbunud alkoholist; kellele arutelu tähendab sõimuga vürtsitatud rusikahoope; kes ei ole kuulnudki Euroopa võlakriisist, kuid on see-eest täiesti kursis Nõia-Intsu tegemistega. Selle mõiste alla võivad kuuluda nii sotsiaaltoetustest elavad alkohoolikud kui jõukal järjel inimesed.

Eestlaste kirjaoskus on juba tsaariajast saadik hea olnud. Nõukogude ajal neelati ajakirjandusväljaandeid ja raamatuid sellistes kogustes, et ainuüksi toonaste tiraažide unes nägemine paneks tänapäeval iga kirjastaja süljenäärmed tööle.

Ent ajad on muutunud. Ajalehtede tellijaskond väheneb, õpilased e­elistavad kuulata kohustuslikku kirjandust lugemise asemel helikandjalt. Ühes hiljutises uudises väideti, et rohkem kui 200 leheküljest koosnevat raamatut lugeda käib keskmisele noorele mehele üle jõu, sest ta ei suuda piisavalt kaua keskenduda. Seesama suundumus valitseb peaaegu kogu maailmas.

Ajakirjanduse tähtsuse ja usaldusväärsuse vähenemises on mingil määral süüdi ajakirjandus ise. Osalt majanduskeskkonnast tingituna, osalt heade töötajate puudusest, osalt interneti pealetungi tõttu näeme tähtsate uudiste asemel üha rohkem kergesti valmivaid mõttetuid nupukesi.

Järjest enam pannakse löövaid, kuid eksitavaid pealkirju ning meelelahutuse ja ajakirjanduse vaheline piir muutub üha hägusamaks. Eelkõige kehtib see internetiväljaannete kohta — paberlehti hoiavad piiratud ruum ja pikemad traditsioonid rohkem vaos.

Ajal, kui perioodikaväljaannete tellijaid jääb vähemaks ja meediafirmad loodavad endiselt veebi reklaamitulu kasvule, on uudiste saitide kollaseks muutmise kiusatus suur. Väljaanded ei võistle ju üksnes omavahel, vaid ka inimeste vaba aja pärast. Meelelahutus toob rohkem klikke, sest seda on märksa kergem seedida kui probleemlugusid ja hirmutavaid uudiseid.

Ent mida sagedamini lugeja näeb, et sellised pealkirjad nagu «Galerii: 370 pilti staaride nibuvälgatustest» seisavad kõrvuti rahvusvahelise valuutafondi juhi võimu kuritarvitamisest või Sudaani olukorrast rääkivate lugudega, seda kiiremini kaob ajakirjanduse tõsiseltvõetavus. Koos sellega läheb allavett mõju ja lõpuks ei jäägi järele muud kui meelelahutus.

Kas ajakirjandus suudab ellu jääda? Eks ole ju ennegi tööstusharusid maa pealt saurustena kadunud. Mis siis sellestki, kui ajakirjandus läheb sama teed ja tulevased põlved ainult muuseumis tema fossiile vaatavad? Reporterid ja toimetajad jääksid muidugi töötuks, kuid küllap nad ajapikku uue eriala õpiksid. Infot vahendab tänapäeval ju internet!

Kahjuks või õnneks pole ajakirjandus lihtsalt äri. See on demokraatia vundamendi oluline tala, milleta tänapäeva ühiskond kukuks kokku. Tõsi, internetis on suur osa teavet (aga kaugeltki mitte kõik) vabalt saadaval. Sama hästi võiks öelda, et raamatutes on kõik kirjas — ehk ongi, aga kes suudab need läbi lugeda ja vajaliku välja selekteerida? Meeletult suures infohulgas on olulisel teabel sama lihtne kaduda kui täieliku tsensuuri korral.

Kujutlegem, mis juhtuks, kui ajakirjandus kaoks. Kas inimesteni jõuaks teave «suve suurima kontserdi» kohta? Kindlasti. Kas elamurajooni elanikud saaksid õigel ajal teada, et nende lähedusse plaanitakse ehitada kütuseterminal? Kui veab, siis võib-olla saaksidki. Kas võimumeestel säiliks hirm, et nende ebaseaduslikud või amoraalsed teod võivad päevavalgele tulla? Ei. Nagu Nõukogude Liit ilmekalt tõestas, korrumpeerub ühiskond avalikustamise hirmuta isegi autoritaarse juhtimisstiili puhul, mis siis veel rääkida vabast riigist.

Ajakirjanikest tühjaks jäänud koha võiksid küll täita blogijad, kuid vähemalt väikese Eesti tingimustes pole mul sellesse suurt usku. Internetipäeviku pidajad ei suudaks jääda erapooletuks, nende rahastamisallikad oleksid kahtluse all ning nad ei oleks võimelised koondama nii suurt lugejaskonda, et saavutada vajalik mõju.

Kirjutajate huvide killustatuse tõttu ei edastataks inimestele ka piisavalt laia maailmapilti. Muidugi pole välistatud, et parimad blogijad saavad nimetatud (ja teistestki) puudustest üle, kuid siis oleks tegu juba ajakirjandusega.

Õigupoolest ei kardagi ma ajakirjanduse täielikku kadumist. Alati jääb inimesi, kes on maailmas, riigis ja kodukohas toimuvast huvitatud ning nõus selle teabe eest maksma. Ainult et mida vähem neid on, seda kallim on kvaliteetne info.

See tähendab, et mingil ajal ei suuda paljud endale enam tasakaalustatud teavet lubada. Neile jäävad küll tasuta rahvusringhääling ja internetiportaalid, kuid esimene ei jõua kõike kajastada ja viimati nimetatutel lasub majanduslik surve püüda võimalikult palju klikke. Seetõttu muutub uudiste kvaliteet järjest kehvemaks ja teemavalik kollasemaks, kuni jäävadki ainult nibuvälgutamislood.

Pikkamööda, võib-olla mitte kümne aasta, vaid põlvkonna või paariga saavad nibu-uudised normiks juba enamikule. Niisugune tulevik on hirmuäratav. See tähendaks, et rahvas on jagatud kitsaks informeeritud eliidiks ja rohkearvuliseks pööbliks, keda oleks kergem manipuleerida kui XIX sajandi talupoegi. Neid, kellele piisab tsirkusest ja leivast, leidub praegugi, kuid mitte nii palju.

Ungarlasest sõber rääkis hiljuti, et riik pakub sealsetele mustlastele kõrgkoolis käimiseks kopsakat stipendiumi. Selle saab peaaegu iga küsija, sest tahtjaid on nii vähe. Ainult mustlastest koosnevates ning peamiselt abirahast elavates külades ja getodes ei oskavat noored parema poole püüelda, isegi kui perekonnad laseksid.

Vaimse kihistumise juures ongi kõige hullem see, et kui vaene mõistab oma viletsust ja tahab sellest välja rabelda, siis lokkavas rumaluses elavad inimesed ei saa arugi, et nad piiratud on. Vahel võib neil muide ülikoolidiplomgi taskus olla — haridus teatavasti matsi ei riku.

Mõne aasta eest Hollywoodis valminud lamedavõitu komöödias «Idiokraatia» räägitakse keskmiselt intelligentsest Joest, kes XXVI sajandisse sattudes avastab end nii mandunud ühiskonnast, et on teistest targem kui Ein­stein XX sajandi keskmisest.

Stsenaarium rajaneb teoorial, et vähem intelligentsetel inimestel on madalamad standardid ja seepärast sigivad nad intelligentsetest edukamalt. Nagu komöödiates sageli, on tulemus ülepingutatult absurdne, kuid mulle näib, et mõnes mõttes tüürib maailm sinnapoole küll.

Ühest küljest pöörab osa noori haridusele märksa rohkem tähelepanu kui vanasti. Pärast põhikooli lähevad nad teises linnas asuvasse eliitgümnaasiumi, tuubivad, uurivad, arutlevad, hoolivad, sekkuvad... Neist saab vaimses mõttes esimene Eesti.

Ent teine Eesti kogub samuti hoogu ning allapoole liikuda on alati lihtsam kui üles ronida. Seepärast läheb seda teed rohkem inimesi. Vahe kahe poole vahel järjest kasvab ja see ei puuduta ainult Eestit, vaid kogu läänemaailma.

Ajakirjanduse roll peaks olema ühiskonna lõhet väiksemaks muuta ja inimesi ühendada, kuid seda saab teha ainult usaldusväärne, mõjukas ja tõsiselt võetav meedia, millest saavad osa väga paljud. Ajakirjanduse pähe pakutav erootikamaiguline meelelahutus ainult süvendab kuristikku.

Muidugi ei saa ajakirjandus lollidemaa laienemist isegi parima tahtmise korral üksi takistada. Eeskätt on selleks vaja haridussüsteemi tuge, sest kui vanematel vaimsust napib, kust peaksid selle hankima lapsed? Paraku näitab lõpukirjandi kaotamine, et haridussüsteem kipub lati üldise langetamisega kaasa minema.

Kirjasõna pole küll enam nii tähtis info edastamise viis kui saja aasta eest, aga paljudes olulistes toimingutes siiski asendamatu ja jääb selleks ka edaspidi. Või arvavad haridusjuhid, et laenu- ja töölepinguid võib hakata tulevikus sõlmima videosalvestuse abil?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles