Mobiiltelefon murrab pildistades koode

, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui seda koodi pildistada telefoniga, milles on õige tarkvara, peaks kasutaja ekraanile ilmuma «Sakala» kodulehekülje aadress.
Kui seda koodi pildistada telefoniga, milles on õige tarkvara, peaks kasutaja ekraanile ilmuma «Sakala» kodulehekülje aadress. Foto: arhiiv

Viljandis Kauba tänaval majaseinale kinnitatud kinnisvarakuulutusel torkab silma valge ruut, mis on täidetud ebamäärase mustri moodustavate mustade ruudukestega. Kujundi kõrval on üleskutse: «Suuna oma telefon siia!»

Tegemist pole äpardunud kujunduselemendi, vaid maailmas üha populaarsust koguva QR-koodiga (QR — quick response, kiire vastus). QR-kood sarnaneb kaubanduses kasutatava ühemõõtmelise vöötkoodiga, kuid mahutab kahedimensioonilise maatrikskoodina tunduvalt rohkem infot ja on loetav peaaegu kõigile, kelle mobiiltelefonis on kas või kehvapoolne kaamera ning vajalik tarkvara.

Kuulutusele koodi trükkimine oli osaühingu Sixty Four juhatuse liikme Heiki Laanmetsa idee. Tema väitel on selline kinnisvaraplakat ainus omataoline nii Viljandis kui kogu Eestis.

Muukimine nõuab tarkvara

«Maailmas on QR-koodi kasutamine üldlevinud,» rääkis Heiki Laanmets. «Näiteks Jaapanis leidis see lahendus maavärina järel palju kasutust: koodist oli abi nii inimeste leidmisel kui annetuste tegemisel. Sel on tõesti väga palju kasutusvaldkondi.»

Laanmets nentis, et plakat on tähelepanu püüdnud. «See on kolmandat nädalat üleval, aga juba esimese nädalaga käis koodi taha peidetud kodulehel 15—20 inimest.»

Rohkem ei olnud ta statistikat vaadanud, aga uskus, et folgifestivalilgi jätkus uudistajaid küllaga.

Uuemates mobiiltelefonides on QR-koodi lugemiseks vajalik tarkvara suure tõenäosusega juba olemas. Kellel tarkvara pole, saab selle tasuta soetada telefoni operatsioonisüsteemi rakenduste poest.

Üldjuhul ei pea koodi pildistamiseks ka palju vaeva nägema. Näiteks ei pea pilt päris otse olema — tarkvara on võimeline koodi ka väikse nurga alt välja lugema.

Kui telefonis on programm käivitatud ja koodist pilt tehtud, ilmub telefoniekraanile koodi taha peidetud tekst. Nii võib ruudumustrist saada kuni 4296 sümboliga sõnum või mõne internetilehekülje aadress. Kasutaja saab selle kiiresti ja mugavalt oma mobiili salvestada või kui telefonis on internetivõimalus, kohe saidi aadressile klõpsates sealt lisainfot leida.

Miks aga info väljakirjutamise asemel seda niimoodi krüpteerida? Regio mobiili­arenduse juhi ja üks mobiilitööstusega seotud inimeste ühenduse Mobile Monday Estonia asutajaid Sven Kirsimäe tõi kinnisvarakuulutuse näitel välja kaks võimalikku põhjust.

«Esiteks on see lihtsalt äge. Teiseks lihtsustab see andmete edastamist: internetiaadress võib olla liiga pikk, et seda käsitsi telefoni veebilehitsejasse tippida.»

QR-koode rakendatakse Kirsimäe sõnul ennekõike masinloetavuse eesmärgil. «Neid on palju lihtsam standardiseerida kui näiteks inimestele mõeldud kirjakeelt,» rääkis ta. «Inimkirjas tuleb ju silmas pidada ka grammatikat, fondi tüüpi ja slängi.»

Koodi kasutus

Koodi kasutusaladest rääkides mainis Sven Kirsimäe võimalust selle abil telefonikontakte edastada.

«Kui visiitkaardil on QR-koo­dina kõik sinu kontaktandmed, saab ühe nupuvajutusega selle väga lihtsalt oma telefoni salvestada. Veelgi lihtsam: jätta visiitkaardid printimata ja kuvada QR-kood telefoniekraanile, nii et saaja võib seda oma telefoniga otse lugeda.»

Küsimusele, kas QR-koodid on Eestis omaks võetud, tõi Kirsimäe näiteks kinopiletite ostmise. «Seal on küll tavaline triipkood, kuid tehnoloogia on sarnane. Pileti ostad veebisaidi kaudu ning telefoni jõuab digitaalne pilet, mida kohapeal kontrollimiseks loetakse otse telefonist või prinditud piletilt. Samasugune on bussireisid.ee kaudu müüdavate piletite kontrollsüsteem.»

Internetis leidub saite, kus kasutajad saavad ka ise QR-koode luua ja printida.

Jaapani päritolu

QR-koodide tehnoloogia sai alguse 1994. aastal Jaapanist. Elektroonikafirma Denso Wave lõi maatrikskoodi selleks, et tööstusautomaatika oskaks ära tunda detaile ja masinaosi. Firma võttis sellele ka patendi, kuid lubas kõigil QR-koode vabalt luua ja kasutada.

Ajakiri «Arvutimaailm» kirjutas tänavu mais, et jaapanlasi saadavad QR-koodid sõna otseses mõttes sünnist surmani: neid kasutatakse nii sünnitusmajades kui surnuaedades, kus hauaplaadi juurest on nii võimalik lahkunu kohta lisainfot saada.

Jaapanis ja mujal maailmas laineid lööv infoedastusviis pole Eestiski enam päris uudne: ehkki suur osa tarbijaid pole koodist kuulnudki, on ettevõtted seda vähehaaval juba aastaid katsetanud.

Kõige rohkem kõlapinda leidis ilmselt 2009. aastal energiajoogi Starter müügikampaania, mida tegid Liviko ja reklaamiagentuur Baltic FCB. Nemad kuulutasid end QR-koodi teerajajateks Eestis.

Eelmisel aastal rakendati uuenduslikku lahendust näiteks Tallinna loomaaias. Seal valiti välja kümme loomaliiki, kelle kohta anti selle kaudu lisainformatsiooni.

Sven Kirsimäe ütlemist mööda on QR-koodi kõrval pead tõstmas RFID — andmete edastamine läbi õhu. «QR-kood on kindlasti vastupidavam,» lausus ta. «RFID ilmselt massidesse ei jõua, aga võib avada uued uksed näiteks digitaalse raha kasutuselevõtus, mida Ühendriikides muuseas juba proovitakse.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles