Juhtkiri: Väikeste mure

Väikse õpilaste arvuga koolid ei leia pedagoogidele täiskoormust. On kujunenud olukord, kus emotsionaalses plaanis tahame säilitada koduligidasi maakoole, ent tegelik elu muudab selle raskeks.

Riiklik hariduspoliitika on võtnud šnitti välismaalt, kus õpetajad annavad sageli tunde koguni kolmes või neljas koolis. Paraku oleme jätnud arvestamata taustsüsteemi.

Kõigepealt on nois riikides haridusasutuste funktsioon sootuks erinev meie koolide omast. Eestis on tavapärane, et haridusasutus tegeleb väga palju sotsiaalküsimustega ja tihti käsitletakse alaealise eest vastutavana kooli, mitte tema ühiskonnast võõrdunud vanemaid.

Näiteks Norras paneb tüüpiline kool uksed kinni kell kaks pärastlõunal ja noorte huvitegevus kolib vabatahtlikest lapsevanematest juhendajate pilgu alla kogukonnakeskusesse. Eestis algavad sel ajal pikapäevarühmad, kooliüritused, ringid ja treeningud.

Eesti traditsiooni järgi on õpetaja ja õpilase suhe väga isiklik. Kas meie klassiõpetajad peavad just lastelaulu sõnade kombel teised emad olema, on muidugi küsitav. Ent pedagoog, kes riskib mõnele mures lapsevanemale öelda, et tema tööpäev on tänaseks lõppenud, pälvib meil hukkamõistu.

Küllap teevad ka parem elatustase ja sõidukorraldus mitme kooli vahel vuhkimise piiritagustele õpetajatele kergemaks.

Polegi midagi imestada, kui Eesti koolidel tuleb kohtade täitmiseks kurja vaeva näha. Paraku ei ole õppeasutused ise samuti eriti innukad. Osades koolides, kus on konkurss mitmele õpetajakohale käimas, polnud telefonile vastamas hingelistki. Äkki oleks naeratanud õnn ja helistanud mõni kaugemalt pärit noor hakkaja inimene, kes tahtnuks kooli ja paiga kohta täpsemalt küsida? Unistada ju võib.