Folk ajab südamed oma rütmi

Ethno in Transit on kuue riigi muusikuid ühendav kaheksaliikmeline kooslus, mis põimib kaasahaaraval moel ladina, balkani ja põhjamaiseid rütme. Foto: Elmo Riig / Sakala

Lõppenud festival puges sõna otseses mõttes naha vahele ning ühendas muusikud, külastajad, korraldajad, maaema ja suure vaimu ühe pulseeriva vibratsiooniniidiga võimsaks helmekeeks.

Tegin avastuse, et see pole kellegi juhitud ega konstrueeritud kultuurisündmus, vaid isereguleeruv elusorganism, milles iga element püüdleb teist toetades suurema avatuse ja sügavama enesemõistmise poole. Kutsus ju tänavune teemagi meid leidma iseennast ja üksteist muusikas ja muusikaga.

Ja tõepoolest, rohkem kui iial varem tundsin end olevat kõigega üks, sest seesama pulss, mis tuksleb meie ümber, kõlab ka minus ja mu kaaslases.

Pühapäeva õhtul pärast lõppkontserti, mil löödi kinni kogu festivali aja kõlanud labajala rütm, ohkas trummar Martin, et isegi ta süda tuksub juba selles taktis: Viljandi trummipoisid veetsid pikki tunde klaaskuubikus, hoides ikka ja jälle rütmimotiivi. Usun, et nad polnud ainukesed, kes nõnda pulseerisid.

Olen silmitsi seisnud valikuga, kas anduda muusika- või kirjutamiskirele. Seepärast oli minu suurim festivalielamus, suisa kojujõudmine Sofia Joonsi ja Kristiina Ehini kava, milles üksteist toetades põimusid tervikuks muusika-, teksti- ja pildikeel.

Festival viis koju rändama

Et eesti pärimusmuusika traditsioonis on pillimees mänginud peaasjalikult üksinda ja koosmäng on hilisema aja nähtus, oli põline nauding rännata Sofia Joonsi soolomängu saatel.

Seda, et pärimuse ehedust austavad ka järgmise põlvkonna muusikud, kinnitas debüütplaati esitlev ansambel Knihv, kes on pühendunud vanema eesti tantsumuusika esitamisele.

Iga pillimees ei oska mängida tantsuks, aga nemad oskavad. Nad on teadlikult otsinud tantsu, tantsija ja pillimehe ühist võnkumist ning teinud seaded, kus leidub vöökirja laadi kordumist ja regilaulupärast ümberütlemist, nii et nende järgi tantsides võib sattuda suisa ekstaasi.

Omamoodi nähtuse moodustasid festivalil eri kultuuride substantse pakkuvad kooslused. Ansambel Ethno in Transit on Eestis mänginud ennegi. Ühes kirjutises pidasin ilmselgeks, et kümnest andekast ja värvikast muusikust ei saa suurepärast ansamblit. Ehkki need muusikud on väga isikupärased, pean oma sõnad nüüd tagasi võtma.

Kaheksast liikmest on saanud mõnusalt ühtlustunud, üksteist toetav ja kuulav kooslus. Nende koosmusitseerimisest sündinud, kuut kultuuri läbiv rännak hajutab muusikalise emakeele piirid.

Vaieldamatult suurim üllataja, kes ühendab endas Skandinaavia ja eesti traditsioonid, oli ansambel Blink. Lavale astusid neli noort naist, kellelt poleks kuidagi osanud oodata nii jaburat, hingestatud, vägevat ja skisofreenilis-abstraktset muusikat. Nende kava lõhkus pärimusmuusika interpreteerimise stampe.

Ajaloolised hetked

Eesti roki-folgi lipulaev ansambel Nikns Suns esitles debüütalbumit, mida nende tulised austajad on oodanud juba kuus aastat. Igati ootamist vääriv, üllatuslike nüanssidega plaat on nüüd kõigile kättesaadav.

Nikns Sunsi festivalikontserdid olid kantud kergendus- ja joovastushüüetest: «Plaat on valmis!» Isegi naistorupillimängija viskas särgi seljast ning bänd rokkis nagu eestlased mullu ja muistegi. Tähelepanuväärne on, et metal’i kõlad ei varjuta põrmugi seadete traditsioonitundlikkust.

Lahkumismaratoni pidas nüüdisaegse pärimusmuusika esindusansambel Vägilased. Rahvast oli kogunenud nii palju, et telki pääsemist ootavate inimeste järjekord ulatus laululavani. Käigupealt langetati otsus teha kontserdist otseülekanne Kirsimäele ning rahvahulgad, kes telki ei pääsenud, suundusid sinna kaasa tantsima ja laulma.

«See oli vääriline pauk, millega tegevus lõpetada,» mõtiskles Meelika Hainsoo. Mulle tundus sümboolne, et üheteistkümne aasta jooksul pärimusmuusika rahva südamesse viinud seltskond andis lõpetuseks tõelise rahvapeo: Kirsimäel ju pileteid ei müüdud, kontsert oli justkui lahkumiskingitus.

Kui ettekandele tuli Cätlin Jaago kirjutud pala «Valss vanaemale», läksid nii mõnelgi silmad märjaks, ent «Kulla kutse» sõnad «üles, alla, juuksed valla, vabana kui sinikirju lind» muundasid nukruse naeruks. Minagi kuulun põlvkonda, kes hakkas Vägilaste kaasabil pärimusmuusikast lugu pidama. Kummardus ja tänu neile!

Festivali kontseptsioonile tõmbas ringi ümber Rütmiallika kontsert. See projekt ühendab endas regilaulu, DJ, torupillid, rütmigrupi ja džässimprovisatsiooni. Olles seal torupilli kaasa mänginud juba mitmel kontserdil, mõistsin folgi kontekstis esimest korda meie kava ürgsust.

Helide dialoog

Dialoogi astuvad kriuksud, kärinad ja kaja — kõikvõimalikud rütmid ja helid. Koondatakse kogu universum, et ammutada selle allikast hetkes loomise/improviseerimise väge. Viljandi pärimusmuusika festivali publik on tõesti «teistsugune». Pärast kontserti võeti viimasena kõlanud loost üles laulujupp ja lahkuv inimmass kandis selle oma huulil lainena üle festivali territooriumi.

Lõppkokkuvõttes tekkis mul tunne, et seekordne festival mõjus inimestele pisut hallutsinogeenselt, tungides rakkudesse ja hakates murendama sinna kogunenud blokeeringuid. Folgi kolmanda päeva hommikuks jõudis pulseerimine vaimu tasandile ning tekitas mõnuseisundi — avatuse, pehmuse ja siiruse. Nõnda kestis lõpuni ja kestab loodetavasti järgmise festivalini.

Isa kurtis, et Zetod olid ajanud ta südame rütmist välja. Aga võib-olla hoopis oma rütmi?