Suvine Soome saadab külalised teele oma lõhnade ja värvidega

Nurgake Espoos asuva Soome-Rootsi kultuurikeskuse hoovist. Neis hoonetes korraldatakse sageli rahvusvahelisi koolitusi. Foto: Peeter Järvelaid

Meil on kujunenud arusaam, et suvise pööripäeva eel pole mõtet Soome sõita: niikuinii on kõik pidulainel. Paraku oleme naabritele külge mõelnud omaenda lõbujanu.

Soomlased puhkavad üldse ja iseäranis kevadel meist rohkem, kuid suvise pööripäeva aja on nad suutnud suruda liikuvaks pühaks, mis tuleb ära pidada nädalalõpu jooksul. Pööripäev, eriti suvine, on meie rahvastele tähtis, aga see ei saa peatada kogu elu.

Tänavu näis Soomes kiirustavat vaid parlament, kes suutis enne jaanipäeva lõpuks ametisse panna uue valitsuse.

Nagu ilus Pätsi aeg

Praegune Soome tundub olevat riik, mis meenutab meie klantskujutluspilti Konstantin Pätsi aegsest kolmekümnendate aastate lõpu Eesti Vabariigist. Toona ajas eesti mees oma igapäevaasju, ilma et oleks pidevalt mõelnud, mida valitsus Tallinnas teeb või peaministrihärra mõtleb. Pealegi on valitsusametnike positsioon Soomes sedavõrd apoliitiline, et riik toimib normaalselt ka pideva «poliitilise» juhtimiseta.

Minul on kujunenud tavaks sõita võimaluse korral Helsingisse laevaga, sest selle linna õige värav on vana turuplatsi sadam. Jalutades sealt südalinna, saab läbi astuda turult ja vaadata, kuidas Soomel läheb. Sadamaturg on muuseas rajatud soomlaste endi jaoks — see pole välismaalastele mõeldud veidraid kitškaupu müüvate kirevate putkade rida.

Kel on veidigi aega, näeb turul, et Soomes on alanud maasikate ja värske kartuli hooaeg. Kala müüakse seal aasta ringi, nii et juba enne linnatänavatele jõudmist saab külaline Soome lõhnad ninna.

Kaugel varem kuulus

Turult tulnul tuleb mõistagi üle vaadata 110aastane Ville Vallgreni purskkaevufiguur Havis Amanda. See pidi rahvuslikult meelestatud soomlaste soovil kujutama «Kalevala» kangelannat Ainot, aga Helsingi konservatiivsete emandate meelehärmiks jättis Pariisis elav kunstnik ta riietamata.

Praegu pole Havis Amanda ammu enam pelgalt Helsingi, vaid kogu Soome sümbol. Olgu öeldud, et prantslased said skulptor Vallgreni andest kiiremini aru kui kaasmaalased: Prantsusmaal tehti ta Auleegioni ordeni kavaleriks juba 1913. aastal ja alles viis aastat pärast seda kutsuti lõpuks kunstiprofessoriks Soome.

Helsingisse jõudes tuleb läbi astuda sadama ja ülikooli lähedal asuvast raamatukaubamajast. Sel teel tahan vähemalt korraks peatuda Soome hümni autori Johan Ludvig Runebergi ausamba juures. Seal seistes olen mõelnud, et meie koolides võiks taastada suure sõja eelse tava õpetada lastele ka meie heade naabrite hümne — saati et soomlaste «Vårt land» ehk soome keeles «Maamme» on meie hümniga ühel viisil.

Ei tea, mis peaks juhtuma, põhjustamaks taas sellist lähenemist, et vähemalt mõlema rahva haritlased tunneksid naabrite tähtsamaid laule. 1990. aastate algul olid vanad soome juuraprofessorid võimelised laulma üliõpilasajal õpitud eesti laule eesti keeles.

Suur ühine raamatupood

Soome ja eesti haritlaste sidumiseks on vaja midagi teha. Arvestades meie lähedust, oleks ehk isegi mõeldav luua suur rahvusvaheline raamatukaubamaja. Paraku tunduvad teadusteoste hinnad eurodes silmale küll odavad, kuid on Eesti palkadega võrreldes ikka laes.

Tuleb tõdeda, et odavam on osta raamatuid Helsingi asemel Londoni raamatukaubamajadest või tellida postiga. Kummatigi on raamatukultuuri juurde läbi ajaloo kuulunud võimalus köidet enne ostmist käes hoida ja eliitkeskustes ei keelata teose nautimise juurde ka tassi kohvi.

Seisad Helsingi akadeemilises raamatupoes ja adud, et Lääne-Euroopa ülikoolide professorite palgale raamatute kui töövahendite omandamiseks makstav lisaraha ning vaimse töö tegijaile tehtavad maksusoodustused on Eestis unelm, mille vajadusest meie väikse akadeemilise lugemusega parlament ja valitsus vist nii pea aru ei saa.

Teadlased hoiavad linna vee peal

Seekord viis tee mind Espoosse. Meie nimetaksime seda Helsingi eeslinnaks, aga erinevalt meist arvavad soomlased, et omaette areneb see kooslus pealinna külje all paremini.

Espoo üks kese on Helsingi tehnoloogiaülikool. Huvitav, kas meie tehnikaülikool, mis vähemalt inglise keeles on samuti tehnoloogiaülikool, suudaks end paremini teostada iseseisva Nõmme mootorina? Praegu jääb Tallinn sellele koolile veel mitu numbrit suureks.

Espoos ringi vaadates leiab nii mõndagi, mis võib lähikümnendil oodata ka meid. Ehitusbuumi ajal rajatud hooned jäävad ka Eestis liiga mahukaks ja tekib probleeme nii nende majandamise kui kasutamisega.

Hea näitena tahan tuua Espoos Hanasaarel asuva Soome-Rootsi kultuurikeskuse, mis avati 1970. aastatel Rootsi kuninga osavõtul, ja selle vastas Karhusaarel paikneva Sine­brychoffide suguvõsa villa, mis kuulub alates 1980. aastast Espoole.

Nende haldamine oleks suur kivi linna eelarve kaelas, kui soome teadlased ei korraldaks seal pidevalt rahvusvahelisi koolitusi. Väga palju inimesi toovad Soome valdkonnad, mis meil on «koondatud», sest me ei salli dubleerimist.

Soomlased ei jätnud sõja järel hätta sattunud kaaslasi abistamata. Nii sai jalad alla sealne töötervishoiusüsteem, mis on praegu rahvusvaheliselt tuntud. Kõrvalt vaadates tundub uskumatu, et Soome on suutnud saada töötervishoiu valdkonnas maailma parimaks koolitajaks. See tähendab, et riigi omaaegne investeering ja usk ühe valdkonna edendamisse on hakanud suurt kasumit tooma.

Soomlased edastavad oma riigi ja rahvusvaheliste fondide raha eest töökeskkonna­alaseid teadmisi kogu maailmale. Kõikjalt tuuakse spetsialiste sinna koolitusele, mis annabki Espoo keskustele suure osa külastajaid ja käivet. Kui Eesti suudaks teha sedasama, võiks ta lahendada kas või Pärnu linna arenguprobleemid. Selleks tuleks siin toetada hoopis teistsugust arengumudelit, mille keskmes on inimene.

Värsked maasikad ja vahukoor

Märkamata ei saa jääda külalistele pakutav tervislik ja e­elistatavalt kohalikku päritolu toit. Huvitav, millised muljed viisid kaasa eri kultuurides elavad inimesed, kellele pakuti seminaril talupojatoitu: värsket Soome kartulit, mille juurde kuulus valik kalaroogi ja veidi liha.

Söögilaua rosina moodustasid kohalikud värsked vahukoorega maasikad, mille lõhna on raske unustada. Meie suurte poodide välismaalt toodud «kunstmaasikaid» ma ilmselt enam ei osta, sest tundub patt rikkuda seda imelist maitset.

Nii lihtne vist ongi Soomet maailmale tutvustada.