Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ellu kutsutud projekt aitab kuues Eesti linnas järje peale loomingulisi inimesi, kes tahaksid väikeettevõtjaks saada.
Käsitöö aitab uuesti ametisse
22. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koos on käidud kaks aastat ning selle aja jooksul on õpetust saanud kaks rühma, milles lõpetajaid on üle Eesti 125. Peale Viljandi jagatakse teadmisi ja praktilisi näpunäiteid Kärdlas, Pärnus, Rakveres, Tartus ja Võrus.
Suurepärane koht
Sihtrühmaks on 180 eelneva käsitööoskusega töötut inimest, sealhulgas üle poolteiseaastaste laste emad.
Kolmas rühm alustab eeloleval sügisel. Üks koolitustsükkel kestab üheksa kuud.
Viljandis tegutsetakse postkontori katuse all avatud tekstiiliinkubaatoris, mis projektijuht Kadri Jäätma hinnangul sobib selleks suurepäraselt.
«Keskkond on koolitamiseks tõesti hea,» lausus Jäätma. «Meie ees seisis aga üsna keeruline ülesanne: tuli otsida loomingulisi inimesi, kes oleksid ühtlasi ettevõtlikud. Kunstnikud ei ole tavaliselt eriti ettevõtlikud.»
Tegevuse kaudu saavad osalejad teadmisi kohalikust käsitööst kui loomemajanduse valdkonnast ja võimaluse täiendada oma tootearendusoskusi.
«Käte osavus on väga tähtis, suuga ei tee meil midagi,» rääkis Jäätma. «Me nõuame ka seda, et oma idee tuleb suuta ise teostada.»
Paari aasta jooksul on kuue piirkonna peale sündinud nii mõnigi põnev idee. Kohaliku rahvakunsti traditsioonide teadmist peetakse üldse väga tähtsaks. Nii on näiteks valminud rahvusliku mustriga helkurkätised, suveniirnukud ning masseeriv toolikate, mille sees on kastanimunad.
Tarvastu toolikate
«Kastanimune on alati tervislikuks peetud,» rääkis toolikatte autor Tiina Seppenen. «Katte ääremustrid on inspireeritud Tarvastu tanust, sest ma elan Tarvastus. Katte võib panna nii arvutitoolile kui autoistmele. Üks mu seljahädaga klassiõde kasutabki seda autos.»
Kadri Jäätma sõnul on ka ilul praktiline väärtus. «Üks on see, kui oled kunstnik ja teed kunsti ainult näituste tarbeks ning polegi eesmärki seda maha müüa,» rääkis Jäätma.
«Ettevõte peab ennast aga majandama ning leivaraha teenima. Seepärast on väga tähtis müügikoolitus.»
Nii on õpetatud koostama kodulehekülge ning tegema internetiturundust. Kõigist inimestest ei saa ettevõtjaid, kuid aastapäevad tagasi lõpetanute kohta võib Jäätma hinnangul öelda, et neil läheb hästi.
Võrus lõpetanud Ahti Parijõgi näiteks on puidutöömees, kes hakkas käsitöölistele ja tekstiilikunstnikele mitmesuguseid tarvikuid valmistama. Tema firma Sujur sai starditoetust Ettevõtmise Arendamise sihtasutuselt.
«Ta teeb kvaliteetset tööd ning tellijaid on tal nii palju, et ta ei jõua kõike valmis teha,» rääkis ettevõtluskoolitaja Anu Reiljan.
Aeg ja julgus
Töötute koolitusprojekti «Käsitööga tööle 2» rahastab Euroopa Sotsiaalfond.
«Esialgu ei osanud ma koolitusest midagi oodata, kuid iga kuu hakkas asi selgemaks saama,» rääkis viimases rühmas lõpetanud Margit Varik. «Eriti keeruline tundus ettevõtlus, kuid rahulikult võttes sain aru, et kõik on ületatav, kui vaid tahad.»
Kadri Jäätma teab, et oma ettevõtmisega pealehakkamine vajab aega ja julguse kogumist.
«Statistika näitab, et edasiminejaid jagub,» lausus ta. «Alustav ettevõtja vajab väga palju tuge. Viljandis sobib selleks just tekstiiliinkubaator, teistes linnades niisuguseid võimalusi ei ole.»
Tekstiilikeskuse juhatajal Kristina Libel on hea meel, et see projekt talvel keskuse katuse alla kolis.
«Siin sai näha ja õppida seda, mida võiks hiljem meie juures jätkates vaja minna,» selgitas ta. «Tootearenduse pool on ülioluline ja mul on hea meel, et kõik osalejad sellest aru saavad. See pole lihtne, kuid tasub pingutamist.»
Kristina Libe lisas, et toeks ja abiks on nii kohalikud tekstiilikunstnikud kui kultuuriakadeemia.