Riigikogu otsustas üleeile külmutada parlamendi liikmete palga ja teiste kõrgete riigiametnike töötasu, mis seni olid kasvanud koos keskmise palgaga. Kui ametnike sissetulekut puudutava eelnõu vastuvõtmist toetas 77 riigikogu liiget, siis oma palga külmutamise poolt hääletas neist vaid 53 — Reformierakonna fraktsioon jäi tervikuna kõrvale.
Juhtkiri: Vastutuse veeretajad
Õigus on neil, kelle hinnangul kujutab parlamendi liikmete töötasusid käsitleva seaduse kinnitamine president Toomas Hendrik Ilvesele üht ametiaja tõsisemat proovikivi. Olgugi et tegu on avalikkuse survel tehtud muudatusega, on tõenäoline, et riigipea jätab selle välja kuulutamata.
Vastasel juhul sööb ta 8. septembril parlamendi saali kõnepuldis öeldud sõnu, mille kohaselt on omaenda palka puudutavate otsuste langetamine riigikogule põhimõtteliselt lubamatu. «Kui parlament asub populistliku surve all tegema põhiseadusevastaseid seadusi — lootes, et president niikuinii on sunnitud need tagasi lükkama —, siis tähendab see vastutuse veeretamist kellegi teise kaela,» hoiatas Ilves sügise hakul. Tema hinnangul saaks riigikogulased palgad küll külmutada, aga otsus võiks jõustuda alles pärast 2011. aasta valimisi, kui ametisse on asunud uus rahvaasemikkude koosseis.
Nüüd on siis vastutus ikkagi Toompealt Kadrioru poole veerema lükatud ja kõigi eelduste kohaselt jääb lõpliku sõna õigus riigikohtule. See aga tähendab, et saadikute palkade küsimus on veel tükk aega segane.
Ühelt poolt on selge, et riigikogu äsjase otsuse foon on positiivne ja aitab valitsemiskulusid kokku hoida. Teisalt oleks iseenda töötasu kasvu peatamise aktsepteerimine tõesti ohtlik pretsedent, mis süütaks rohelise tule neile, kes soovivad puhtalt populistlikel kaalutlustel enne valimisi rahvale lubada, et nemad on valmis Eestit juhtima päris ilma rahata. Pikemalt kaalutlematagi on selge, kui suurt ohtu kujutab säärane retoorika demokraatiale ja valitsemise läbipaistvusele.