Kalendrit läheb meil tarvis kas või oma elupäevade mõõtmiseks. Aasta lõpu lähedale oleme jõudnud ka kirikukalendri järgse arvestusega. 23. november on kirikuaasta viimane pühapäev, surnute mälestamise püha. Selle teine nimetus on igavikupühapäev, mis viitab inimelu igavikulisele mõõtmele.
Kogemused ja traditsioonid kannavad kogudustega liitunud inimesi vaimselt ja emotsionaalselt, aitavad neil korrastada suhteid ning moodustavad nii päevade, nädalate kui aastate arvestuses positiivse elurütmi.
Iga hetke iseloomustab piiblisalm, mille üle järelemõtlemine rikastab vaimu. Näiteks on 2009. aasta Eesti kirikukalendri juhtmõte «Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik».
Kirikul kui kogukonnal on võime toimida ühiskonda integreeriva jõuna. Sellest ja teistest meie riiki üles ehitada aitavatest väärtustest kõneldi ka 7. novembril Tallinnas aset leidnud konverentsil «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas III».
Seekordne konverents oli pühendatud Eesti riigi 90. aastapäevale ja keskendus ühiselt ehitatud riigi mõttele. On tähelepanuväärne, et Eestis on rahvakirik ja rahvusriik ühevanused.
Arvamusliidrite ja luterliku kiriku liikmete ettekanded otsisid vastust küsimusele, millised väärtused ja hoiakud on koostöövõimelise ühiskonna aluseks. Missugune osa on kirikul selle rahva elus, kes veel lähiminevikus oli kirikust eemale tõrjutud?
Kuigi taassünnipäevast möödus äsja 20 aastat, peame ikka veel kordama, kui oluline on üldhariduskoolidesse sisse viia religiooniõpetus. Põhjus on lihtne: valdav osa õpilastest ei tea religioonist suurt midagi.
Konverentsil esinenud professor Marju Lauristin ütles, et väärtuskasvatus on praegu väga tähtis teema ja religiooniõpetuse kaudu on võimalik seda teha. See annab head eeldused inimese üldiseks kultuuriliseks arenemiseks. Meil on raske mõista isegi maalikunsti ja muusikat, kui meie teadmised religioonist on ahtad.
Noored, kellel puuduvad usulised väärtused, langevad kergemini mitmesuguste pahede, näiteks narkomaania ohvriks. Neile tuleb pakkuda teed tõsisemate väärtuste poole!