Veidrad meelelahutusviisid koguvad noorte seas tuure

, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned Jakobsoni gümnaasiumi õpilased lugesid kord plankimise kohta internetist ning otsustasid naljakana tundunud ajaviite koolis vahetunni ajal oma lõbuks järele proovida.
Mõned Jakobsoni gümnaasiumi õpilased lugesid kord plankimise kohta internetist ning otsustasid naljakana tundunud ajaviite koolis vahetunni ajal oma lõbuks järele proovida. Foto: Randel Pomber

Noorte seas on kulutulena levima hakanud jaburad mängud, millest mõni võib liialdamise korral tuua endaga kaasa kurvad tagajärjed.

11. juulil kirjutas «Järvamaa Teataja» ebatavalise põhjusega liiklusõnnetusest: lapsed proovisid nähtamatu köie trikki, imiteerides üle sõidutee tõmmatud nööri hoidmist ja
oodates juhtide reageeringut. Tagajärjeks oli autode kokkupõrge, mille järel mõlemad sõiduriistad mahakandmisele läksid.

Esmapilgul süütut vempu reklaamivad internetis Austraalia noormehed Dan Podosek ja Yuki Palermo, kes on selleks lausa eraldi veebikülje loonud (www.theinvisiblerope.com). Leheküljel on käidud rohkem kui 700 000 korda.

Oma Facebooki grupis tutvustavad nad end kui ühe vanima triki uuele tasemele viijaid, kes peatavad nähtamatu köie abil autosid, rattaid ja inimesi. Sealses foorumis kutsuvad nad rahvast üles selles vallas üha uusi võimalusi otsima. Rühma liikmed on soovitanud samal moel peatada näiteks bussi, politseiauto ja hädaabisõiduki või proovida seda trikki tipptunnil Chicago peamaanteel Michigan Avenuel.

Hoiatust triki katsetamise eest maanteel, kus kiirused on suured ja võimalike õnnetuste tagajärjed rasked, noormeeste loodud kodulehel pole.

Näoli maas

«Isegi laulukaare all keegi plankis,» kuulutas mu sõbranna pärast laulupidu. Teisisõnu lebas keegi näoli maas, peopesad vastu keha külgi, jalad koos ja mis kõige tähtsam: temast tehti pilti. Lamajat märgates peaks igaühe esimene mõte olema maas lebavat inimest aidata, mitte teda õnnetus olukorras jäädvustada. Aga kas ta üldse vajab abi? Ehk ta hoopis mängib?

Tõepoolest, tegemist võib olla inglise keeli lying down game’i ehk planking’u nime all tuntuks saanud mänguga, mis on Vikipeedia andmetel tänavune moeröögatus. Mängu idee ongi lasta end eelmainitud asendis võimalikult avalikus ja rahvarohkes kohas pildistada. Hiljem riputatakse pilt internetti ja see võistleb teiste osalejatega jäädvustatud koha ebatavalisuse poolest.

Internetist võib leida pilte näiteks näoli kaupluse kassalindil, tänavavalgustusposti otsas või peadpidi pesumasinas lebavatest mängijatest.

Väidetavalt 1997. aastal loodud mäng ületas uudisekünnise 2009. aasta septembris, kui ühe Inglismaa haigla seitset kiirabitöötajat kahtlustati tööajal plankimises. Briti ajalehe «The Guardian» andmetel plankisid öises vahetuses olnud töötajad reanimatsioonilaudadel, palativooditel ning isegi helikopteri maandumis- ja õhkutõusmisplatsil. Ilmselt ei oleks sellest keegi midagi teada saanud, kuid kiirabitöötajaid reetis mängu olemuslik osa: tegevuse jäädvustamine ja piltide internetis teistega jagamine.

14 aastat tagasi kahe teismelise, 15aastase Gary Clarksoni ja 12aastase Christian Langdoni igavuse peletamiseks välja mõeldud mäng nõudis tänavu mais esimese ohvri. Üks 20aastane austraallane kukkus seitsmenda korruse rõdul plankides alla ning suri.

Sotsiaalne eksperiment

Plankimise kõrval tõstab vaikselt pead teine samasugune meelelahutus — owling. Idee on sama, erineb vaid asend: mängija imiteerib oksal istuvat kakku, tehes seda näiteks trepikäsipuul kükitades.

Eestis on jõudsalt kanda kinnitanud ka mõtte tasandil mängitav ja seeläbi ohutum The Game. Selle eesmärk on unustada, et mäng üldse eksisteerib: mängule mõeldes on mängija kaotanud. Reegleid on kõige üldisemalt kolm: kõik inimesed mängivad, kaotuse toob mängule mõtlemine ning sellest peab teada andma vähemalt ühele inimesele.

Mängu võita ei olegi võimalik, võidukaim on see, kes on suutnud kõige kauem kaotamist vältida ehk teisisõnu ei olegi mängust teadlik.

Ühe versiooni järgi lõid selle mängu kaks rongist maha jäänud meest, kes pidid öö mööda saatma raudteejaamas. Nad proovisid oma häirivale situatsioonile mitte mõelda ja leppisid kokku, et kes seda esimesena siiski teeb, kaotab. Teine versioon on otsesõnalisem: mäng leiutati 1996. aastal Londonis selge eesmärgiga inimesi tüüdata.

Veidrale meelelahutusviisile on muidugi pühendatud eraldi internetilehekülg (www.losethegame.net). Seal tutvustatakse mängu hoopis kui 1970. aastail teadlaste valla päästetud vaimset viirust — pretsendenditut sotsiaalset eksperimenti ja psühholoogilist väljakutset.

Ainsaks strateegiaks peetakse selles mängus kaasaaitamist teiste kaotamisele. Seetõttu nimetab veebikülg käesoleva aasta 11. novembri The Game’i meeldetuletamise päevaks, mil inimesed peaksid tegema kõik võimaliku, et nende ümberkaudsed mängu kaotaksid. Lisaks kutsutakse üles reegleid kõigisse keeltesse tõlkima ja kogutakse raha, et New Yorgi kohale taevasse poolemiiliste tähtedega kaotussõnum kirjutada.

Küllap lisavad kõik need mängud argipäeva pisut värvi, kuid lustihoos tasub siiski ettevaatlik olla, et naljategemisega piiri pidada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles