1. augustil asub Viljandi kunstikooli direktorina ametisse kujunduskunstnik Kristjan Mändmaa.
Kunstikooli ohjad võtab enda kätte uus direktor
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta tegutseb Eesti kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna õppejõu, Viljandi kultuuriakadeemia uue magistrikava programmijuhi, plakatikunstniku ja raamatukujundajana. Samuti on ta korraldanud disainiüritusi ning oli äsja lõppenud noorte tantsu- ja laulupeo disainer.
Kristjan Mändmaa, teie ampluaa tundub väga lai. Kust kogu see energia tuleb?
Minu elu on suunanud enamasti õnnelikud juhused ning huvi eri valdkondade vastu. Olen vähem jahtinud tulu ja rohkem vastuseid põnevatele küsimustele.
Lapsepõlvest on juurdunud arusaam, et mis lubatud, tuleb ära teha — ju on siis neid lubadusi nii lahkesti jagatud. Iga tööga on nii rõõmu kui muret ja mõnelgi puhul on tunne, et ei iial enam. Aga siis saab asi valmis, magad ennast välja ja hakkad aga jälle lubama…
Olete Viljandist pärit, aga õppinud Ameerikas ja Hollandis. Teie haridus on väga mitmekülgne: kultuuriantropoloogia, film ja video, graafika ning graafiline disain. Kuidas see mitmekülgne teadmistepagas ühes inimeses rakendust leiab?
Mõnel puhul ei jäta selline kaootilisus kindlasti head muljet. Näiteks sain aastaid tagasi sisse New Yorgi kuulsasse Columbia ülikooli, aga Hansapangast ei antud mulle sinna minekuks õppelaenu. Põhjuseks toodi just nimelt kirev elulookirjeldus — kardeti, et mees ei suuda nii kaua ühe koha peal töötada, et jaksaks kalli laenu tagasi maksta. Seegi kord oli tegu õnneliku juhusega, sest muidu ilmselt oleksin sunnitud elama mujal kui kaunis sünnilinnas Viljandis.
Mina näen oma haridustees ja erialavalikutes selget loogikat. Mind huvitavad enim inimene, ühiskond ja selle toimimine. Pidevalt tahaks ka midagi paremaks muuta.
Arhitektist isa ütles kord targasti, et arhitektiamet on kõige õpetlikum maailmas: iga töö tarbeks pead kehastuma kellekski teiseks. Haiglat projekteerides tuleb mõelda end arstiks ning koolimaja kavandades peab tajuma õpetajate ja laste vajadusi. See kõik kehtib täiel määral ka disaineri kohta. Nii ei jookse ükski hariduse kübe mööda külge maha ja kõike õpitut annab varem või hiljem ellu rakendada.
Mis teid Viljandi kunstikooli direktori kohale tõi?
Ma ei kandideerinud ülepeakaela. Mõtlesin pikalt ja viisin dokumendid sisse viimasel minutil. Olles kunstikooli olukorraga natuke lähemalt tutvunud, tundus, et minust võiks selle parandamisel abi olla. Plaanis on kunstikool muuta sama hästi toimivaks ja õpilasrohkeks kui meie armastatud muusikakool — ja siis veel vägevamaks! Täpsemalt saaksin sellele küsimusele vastata alles siis, kui allkirjad antud ja ametisse sisse elatud.
Kas plaanite hakata ka kursusi andma?
Küllap tuleb sedagi teha. Nõuks on senisest rohkem tegelda disainiteemadega. Õpilastele võiks anda põhiteadmised graafilisest ja tootedisainist, samuti ruumikujundusest ning arhitektuurist. Normaalne oleks, kui igal aastal läheks mitu noort siit edasi õppima Eesti ja rahvusvahelistesse kunstikõrgkoolidesse.
Eelmisel aastal arutati kunstikooli kesklinnale lähemale toomist, sest bussid ei käi Männimäele sobivatel aegadel ja noortel on keeruline sinna jõuda. Kuidas seda probleemi lahendada?
Kindlasti on veel palju tähtsamaid, kunstiõpetuse sisulist poolt puudutavaid probleeme. Kunsti roll ühiskonnas on viimastel aastatel teisenenud. Seal, kus kunst vanasti silma torkas, teda enam ei vajata. On tekkinud uusi avaldumisvorme. Kunst ja kunstikool peavad käima ajaga kaasas. Siin jätkub nuputamist aastateks.
Nende küsimuste kõrval on asukoht teisejärguline, ent siiski oluline. Üldise arusaama järgi oleks kooli atmosfäär meeldivam, kui aknast paistaks rohkem orgaanilist ja käega tehtut: punaseid telliseid, katusekive ja viinamarjavääte. Kooli võiks kesklinna tuua, aga esmalt tahan tegelda siiski sisuliste ja õpetuslike küsimustega. Kui kunstitunnis veedetud aeg on õpilasele hariv ja oluline, pole asukohal määravat tähtsust.