Enn Vetemaa 18. juuni «Eesti Päevalehes» antud huvitav intervjuu Andres Laasikule õhutas raamatupoodi minema ning tema «Akadeemik Gustav Naani hiilgust ja viletsust» ostma.
Kellele au ja hiilgus, kellele hoopis viletsus
2. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gustav Naani avastamist see raamat minu põlvkonna inimestele pakkuda ei saa. Lugesime omal ajal suure lõbuga Naani artikleid («Vaat kus ütles!»). Samas meenub ülikooliajast ka üks kohtumine temaga puupüsti täis Vanemuise suures auditooriumis: ei tea, kas olid esineja paremad ajad möödas või ei olnud ta sel korral lihtsalt vormis, aga midagi eriti vaimustavat seal tema ühiskonnaelu lahkaval loengul kuulda ei olnud.
Gustav Naani peatoimetamise all valminud ja Eesti stalinistliku ajalookirjutuse sümboliks saanud «Eesti NSV ajalugu» ei ole ma õnneks tudeerima pidanud. Praegu tekitab selle propagandateose paksude köidete sirvimine kergendustunde, et seal esitatud ajalookäsitlus on taandunud pelgalt kurioosseks näiteks totalitaarse riigi püüdest muuta inimeste arusaam ajaloost täielikult vastavaks sellele, mida valitsejate eesmärgid nõuavad.
1950. aasta märtsis peeti Eestimaa kommunistliku (bolševike) partei (EK(b)P) kurikuulus kaheksas pleenum, kus ühed seltsimehed teisi omavahelise võimuvõitluse käigus Moskvast saadetud stsenaariumi järgi materdasid. (Märtsipleenumi stenogrammid on avaldatud läbi 1999. aasta ajakirjas «Akadeemia».)
Ajaloolased on selle ürituse üheks kohalikuks niiditõmbajaks pidanud Gustav Naani. Pleenumi tagajärjel asendati Nikolai Karotamm parteijuhi kohal kraadi võrra kangema stalinisti Ivan Käbiniga.
Kui palju kohaliku marioneti väljavahetamisest eestlaste elu muutus, on küsitav (toimus ju ka märtsiküüditamine Karotamme ajal). Pigem oli juhivahetus väline märk järjest jäisemaks muutuvatest idatuultest, mis leebusid alles pärast Stalini surma kolm aastat hiljem.
Paraku sattusid lisaks Karotammele ja juunikommunistidele pärast pleenumit löögi alla ka paljud Eesti kultuuriinimesed.
Ei armastanud Eestit
Hoolimata mingil eluperioodil avaldatud nõukogude oludes julgest ja vaimukast publitsistikast, on Eesti-armastus küll viimane, milles Gustav Naani süüdistada saab. Aastatel, mil algas Eesti taasiseseisvumine, võitles Naan ihu ja hingega selle vastu. Sellest teada saades (Naan oma vaateid ei varjanud) olid mõnedki üllatunud, aga lõid siis käega: keda ta ikka nii väga huvitas.
Enn Vetemaa on öelnud, et raamatuks materjali kogudes on ta teinud ära hiigeltöö. See väljendub ka 500leheküljelise trükise mahus. Vilunud autorina on ta oma võimalikke vigu mitmel moel ette välja vabandanud, võttes selleks appi isegi Salmon Rushdie, kes oma Pakistani iseseisvumist kujutavas suurepärases romaanis «Kesköö lapsed» samuti mõningaid faktivigu tegi.
Natukene jätkab vabandamise tööd ka raamatus askeldav autori alter ego Joel Siidirätsep.
Aga ega midagi nii väga vabandada olegi. Autori soov, et ta lugejaskonda oma Naani-raamatuga epateerib, vaevalt täitub. Erilist Naani kaitsmist sealt välja lugeda ei anna ning lõpp paneb kõik paika.
Lugedes häirib raamatu žanriline segasus. Kohati on tegemist ladusalt kirjutatud romaaniga (peategelase armusuhted). Siis läheb üle dokumentalistikaks ja loeks nagu ajaleheartiklit. Ka lehekülgede kaupa esitatud heietusi ja arutlusi oleks võinud lugejatele mõeldes veidi kontsentreerida.
Tublid kommunistid?
Kas Ivan alias Johannes Käbin ikka oli nii positiivne tegelane Eesti ajaloos, nagu Enn Vetemaa teda kujutab?
Mõneti läägeks läheb ka Väljaste abielupaari Nicaragua-idülli kirjeldamine. Ehkki ei saa jätta meenutamata 16. novembrit 1988, mil EKP keskkomitee esimene sekretär Vaino
Väljas võttis Eesti NSV ülemnõukogu istungi juhtimise enda kätte (tollal ei mõeldudki sellele, kas niisugune teguviis on seaduslik), et miski viltu ei läheks. Nimelt võeti sel päeval vastu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon.
Kokkuvõttes annab Enn Vetemaa «Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus» ühe võimaliku pildi sellest, mis Eestis poole sajandi vältel toimus.
Üks küsimus on mind siiski kogu aeg vaevanud.
Kaugel sellest, et ma ligilähedaseltki aru saaksin Jaan Einasto, Mart Saarma, Jüri Engelbrechti või mõne teise sellise kaliibriga mehe teadustööst, ent nende esinemistest rahvusvahelistel konverentsidel ja neile osaks saanud tunnustusest on ajakirjanduses palju lugeda olnud, oli juba okupatsiooniajal.
Milles seisnes aga kosmoloogiks tituleeritud ja filosoofina akadeemikuks valitud Gustav Naani teadustöö? Ei tea. Raamatust ka teada ei saanud.
RAAMAT
Enn Vetemaa, «Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus»
• Romaan
• 504 lk
• Kirjastus Tänapäev, 2011