INIMENE ON loodud suhtlema ja suhestuma. Mis saab aga siis, kui keegi valib sotsiaalse isolatsiooni või satub vastu tahtmist olukorda, kus suhtevõrgustik on läbi lõigatud ning ta võõrdub iseendast, oma lähedastest ja ühiskonnast? Kuidas tunda ära sotsiaalset autismi?
Autism on psüühiline häire, mille puhul sulgutakse oma fantaasiamaailma. Selle nähtuse radikaalseim vorm, kontaktivõimetus, võib ilmneda juba neljandal eluaastal. Kontaktivõimetuid lapsi on väga raske kõnetada, nad kordavad sisutühje fraase ja monotoonseid liigutusi.
Tänapäevani ei teata täpselt, millist rolli mängivad autismi puhul pärilikud faktorid, ajukahjustused või dramaatilised läbielamised. Autistid vajavad palju hoolt ja professionaalset abi.
KÕIK AUTISMI avaldumisvormid ei ole äärmuslikud, kuid lapsevanema ja õpetajana olen märganud murettekitavaid autistlikke ilminguid laste ja noorte sotsialiseerumises.
Massimeedia ei täida noore inimese arengus ainult positiivseid eesmärke. Ameerikas tehtud uurimusest tuli välja, et seal vaatab 20 protsenti kaheaastastest lastest telerit vähemalt kolm tundi päevas. Need on tunnid, mil laps ei suhtle inimesega. Uuringust selgus, et mida rohkem lapsed televiisorit vaatasid, seda sõnakuulmatumad olid nad kooliikka jõudes.
Lapsevanem arvab, et teeb võsukesele suure teene, kui annab talle omaette toa koos isikliku teleriga, mille kaudu võib filmistaaridega piiramatu aja passiivselt suhestuda.
Linateosed haaravad aju oma valdusse ja nende tegelased lahutavad väikelapse meelt. Selles protsessis on laps vaid vastuvõtja, emotsionaalne tarbija. Televiisoril on lapse jaoks alati aega, et moondada ja pärssida tema emotsionaalset ja sotsiaalset arengut.
OMA TUPPA sulgunud laps hakkab iseendasse kapselduma. Fantaasiakookonis on hea ja turvaline võrku kududa, olla segamatult virtuaalsõpradega, kes ei ütle kunagi: «Mul ei ole aega.» Loodud maailma sulgudes nüristuvad lapse mõtteerksus, emotsionaalne tundlikkus ja empaatiavõime. Näiteks Saksamaal pole harvad juhtumid, kus lapsed suhtlevad oma vanematega kodus interneti teel. Nad hakkavad nii emast ja isast võõrduma, sest vanemad pole olnud neile vajalikud kaaslased, vaid pakkunud tehiskaaslasi.
Siinjuures lämmatatakse spontaansus. Palli või malet ei pea mängima isa või emaga, sest arvutimängudes on juba mängukaaslased. Varsti pole oma vanematega enam millestki rääkida ning vestlemine üleüldse tekitab kõhedust ja nõuab parajal määral pingutamist.
Mõne aja pärast saavad koolieelikutest kooliealised lapsed. Kui nendega pole piisavalt suheldud, soovivad nad iga hinna eest oma ebareaalsed sõbrad kooli kaasa võtta. Pleier, iPod ja mobiiltelefon pakuvad piiramatult võimalusi, et jätkata elu turvalises virtuaalmaailmas.
Nii põhikoolis kui gümnaasiumis on poisse ja tüdrukuid, kes ilmuvad tundi kõrvaklapid peas, olles ühel lainel laulva superstaariga, kelle meloodiline sõnum on palju köitvam kui õpetaja jutt. Keegi neist ei soovi, et õpetaja neid tunni ajal küsimustega häiriks.
Teismeline tahab olla oma fantaasiamaailmas ning suhtlemissoov mõjub talle ärritava faktori ja taustamürana. Paremal juhul pannakse üks kõrvaklapp oma ja teine pinginaabri kõrva. Siis saab poole kõrvaga kuulda (mitte kuulata) ka seda, mida õpetaja räägib. Silmsidet välditakse.
Katkine hing ning katkenud suhted ilmestavad meie käitumist ka tänaval. Möödume tuima näoga inimesest, kes on kukkunud või komistanud, pidades teda joodikuks või narkomaaniks. Meil on peas kõrvaklapid, millest kostev vali muusika kiirendab sammu ning nüristab tundeelu, muutes meid osavõtmatuks abivajajate suhtes.
Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Meil on tähtsamaid asju ajada ning huntide hulgas tuleb ulguda, et lõpuks ise metsistuda ning koristada teelt nõrgemad ja haigemad olevused.
Me peame uuesti avastama emotsionaalse, sotsiaalse ja verbaalse suhtlemise kunsti ning ennetama mina-see suhtumist. Tuleb hoida ja arendada mina-sina suhet. Peame õppima oma lapse, partneri ja kolleegi sõnumeid emotsionaalselt ja sotsiaalselt lahti mõtestama ning kaastunnet ja empaatiat. Inimobjekti nägemise asemel oleks vaja õppida märkama inimese miimikat ja žeste, isiksust tervikuna.
Tundekasvatus on tähtis hällist hauani. Hukkamõistmise asemel peaksime õppima mõistmist. Juba väikelapsele tuleb õpetada mina-sõnumite edastamist ning mina suhestumist sinu, tema, meie, teie ja nendega.
Meie hulgas liigub liiga palju eri vanuses klaasistunud pilkudega sotsiaalseid autiste. Globaalses külas ei saa igaüks elada omaloodud mikromaailmas. Võõrdumine võib viia suurte konfliktideni nii üksikisikute kui riikide vahel. Seetõttu — investeerigem suhetesse ja suhtlemisse! See on väärtuslik investeering paljudele põlvkondadele.