Kui isadepäeval koos vennaga oma vanemate hauale küünlaid süütama läksin, avastasin, et sealt on minema viidud kaks kääbuselupuud. Meeldiv tähtpäev ja pühalik meeleolu olid rikutud. Meeles mõlkus vaid küsimus: mida küll mõtleb inimene, kes surnuaialt varastab?
Tõenäoliselt ei võeta sealt asju ainult möödaminnes: pikanäpumees vaatab ikka enne järele, mida pihta annab panna, ning ilmub saagi järele siis, kui kedagi nägemas pole. Tarvastu kalmistul on vargused juba päris sagedaseks muutunud, nii et tekib tunne, nagu oleks see pühapaik kellelegi rahateenimise allikaks saamas.
Kohatu oleks igat surnuaial jalutavat inimest hämarates kavatsustes kahtlustada ning luurata, ega too mõnda taime juuripidi kalmukünkast välja sikuta. Samamoodi on kohatu varast videvikus passida ja talle ehmatamisega tubli õppetund anda — kuuldavasti on niimoodi tehtud.
Jääb vaid üle nentida, et isegi kui inimene ei usu tekkivasse hingevõlga, võib kindel olla, et haudadelt varastatu talle õnne ei too.