Campenhausenite majas on alati palju uudistajaid

Unguri vanuselt kolmele sajandile lähenev barokkstiilis mõisahoone on saabujaile külalislahkelt avatud.

FOTO: Helgi Kaldma / Sakala

Kui sõita Cēsisest Limbaži poole, jääb vasakule üsna suur Ungura järv, paremale pöörav teeharu viib aga otse Ungurmõisa.

Kohale jõudnuid üllatab hiiglaslik barokne punasetooniline puitehitis, mille teise ja isegi kolmanda korruse katusest turritavad välja aknad.

Jasmiinid lõhnavad hullutavalt ja kogu rohelist muruvaipa ilmestab maarjalillede valkjasroosa värv. Nii jämedate tüvedega kõrged lehtpuud mõisamaja kõrval kui terve park selle taga reedavad seljataha jäänud sajandeid.

Tulijaid võtab vastu eakas naine, kes ütleb tere tulemast ja paneb nimed kirja.

Pilk ajalukku

Ungurmõisa (saksakeelne nimi Orellen) esimene teada olev omanik oli kindralleitnant Balthasar von Campenhausen (1689—1758), kes varsti pärast Põhjasõda, 1721. aastal, ostis endale mitu Liivimaa mõisa. Ise jäi ta veel mõneks ajaks Venemaale, olles tsaar Peeter I saatja.

1730. aastal otsustas ta perekonnale Ungurmõisasse kodu rajada ja laskis ehitada rõht­asendis männipalkidest hiigelsuure hoone, mille kõik seinad kattis Limbaži kunstnik Georg Dietrich Hünsch baroksete maalidega.

Campenhausenid elasid mõisas kuni baltisakslaste repatrieerumiseni 1939. aastal. Mööbli, maalid, raamatud ja muu väärtusliku vara olid nad saatnud Saksamaale juba enne Esimest ilmasõda. Kunagisest interjöörist on säilinud vaid vana taldrik, mille üks naine oli hiljem mõisasse tagasi toonud. Mõisaproua oli selle kinkinud tema emale.

Ükski ilmasõda ei kahjustanud mõisahoonet nii palju kui viiekümnendatel aastatel tehtud ümberehitused — siis kujundati mõis koolimajaks. Algupärane planeering lõhuti ja maalitud seinapalke kasutati ehitusmaterjalina.

Kunstiajaloolased Imants ja Iēva Lancman olid seitsmekümnendatel aastatel esimesed, kes asusid teise korruse trepikojas maalinguid restaureerima.

2000. aastal andis Rootsi valitsus 150 000 ja Läti valitsus 100 000 latti, et Ungurmõis taastataks. Asjatundjad rõõmustasid iga leitud seinapalgi üle, millel oli pisutki maalingute fragmente säilinud. Need on pandud tagasi vanale kohale. Võimaluste piires on uuendatud ka maalinguid seintel.

Lossi alumine korrus on sisustatud nõnda, nagu seda võidi teha paar sajandit tagasi, ja seintel on tänu muuseumliku mõisa taastajate ettevõtlikkusele kunagiste omanike pildid.

Ungurmõis on populaarne

Direktor Baiba Šulce ütleb, et suvel on Ungurmõisas alati palju uudistajaid ning see on üks olulisemaid Läti vaatamisväärsusi, olles külastajate rohkuselt Leedu piiri ääres paikneva kuulsa Rundale lossi järel teisel kohal. Ka Campenhausenid sõitvat igal aastal oma esivanemate kodu vaatama, kuid neil puuduvat huvi seda tagasi saada.

Unguris saab ka ööbida, kuid mitte mõisahoones — seal ei ela keegi. Väike külalistemaja on asutatud kunagisse paruni ehitatud mõisalaste kooli. Samas majas  pidas Teise maailmasõja eel oma olelusvõitlust üks viimasena paigale jäänud Campenhauseneid.

Eestis elav lätlanna Daina Jüristo kinnitab, et naabrid on suhtunud oma mõisatesse meist suurema pieteeditundega.

Ta on viibinud paljudes Eesti ja Läti mõisates ning märganud, et lätlased ei ehitanud Vene ajal oma mõisate kõrvale lüpsjatele elamuid ega püstitanud sinna silotorne, samuti ei erastatud seal maad otse mõisa trepi eest, vaid jäeti tulevasele omanikule hingamisruumi.

Raamatud aitavad mõista

2009. aastal ilmus «Eesti Päevalehe» väljaandena tunnustatud saksa kirjaniku Siegfried von Vegesacki (1888—1974) «Balti tragöödia» — väga huvitav teos baltisaksa aadlike elust toonasel Liivimaal ning nende olelusvõitlusest 1905. aasta revolutsiooni ja Esimese maailmasõja järel.

Parun Vegesack sündis Valmiera ligidal väikses Lobergi (Blumbergshofi) mõisas üheksanda lapsena. Lobergi elu ta oma teoses andeka jutuvestjana pikalt ja laialt kirjeldabki, kuid viib lugeja paljudesse teistessegi mõisatesse, sest perel olid laialdased sugulussidemed. Viib ka Ungurisse, sest tema ema Janet Constance Clementine oli sünnilt paruness von Campenhausen, ning väga rikaste inimeste, näiteks mitme mõisa omanike Wolffide juurde, sest sealgi elas tal lähedasi sugulasi.

Kui ma poleks seda raamatut lugenud kohe ilmumise järel, vaid pärast Läti mõisates käimist, oleksin ehk kirjeldatavad kohad, näiteks Unguri ära tundnud. Kuid autor on kohanimede asjus olnud vägagi kitsi.

Pearõhk on ju muul: baltisakslaste uhkel üksindusel, mis osutus omaette tragöödiaks. Vegesacki teos laseb seda otsesõnu mõista.

Sedasama teemat, aga juba puht Ungurmõisa vaatevinklist käsitleb raamat «Tuulde lennanud lehed», mille on kirjutanud Camilla von Stackelberg. Ta elas seal enne sõda, mil aadelkond peaaegu kõik kaotas, ning kirjeldab enda ja ühe Campenhausenite soost naise sealset elu.

«Loe, see on hea raamat,» ütleb Daina Jüristo.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles