Hääletu liikur korjab uudishimulikke pilke

Marko Suurmägi
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitsubishi i-Miev’d said viljandlased uudistada läinud nädalavahetusel hansapäevade ajal peetud Mulgi messil.
Mitsubishi i-Miev’d said viljandlased uudistada läinud nädalavahetusel hansapäevade ajal peetud Mulgi messil. Foto: Elmo Riig / Sakala

Süütevõtme keeramise järel ei ole tunda autokere võpatust ega kosta mootori turtsatust. Ainus muudatus on auto armatuurlaual helendama löönud kiri «Ready». Sõiduk hakkab hääletult liikuma. Selline on elektriauto.

Mitsubishi i-Miev’ga Viljandi vahel liikudes võiks juht tegelikult kiirelt unustada, et auto teistest kuidagi erineb. Töötab ta ju nagu iga teine sisepõlemismootoriga sõiduk. Kaasliiklejate tähelepanu on see, mis tuletab juhile meelde, et midagi on teisiti. Mitte kõik, aga suurem osa jalakäijaid ja vastusõitvaid autojuhte jäi i-Miev’d silmitsema.

Hansapäevade ajal tõi Silber­auto elektriga töötava Mitsubishi Vabaduse platsile rahvale vaatamiseks. Järgmised päevad veetis sõiduk Viljandis ning inimesed said sellega proovisõitu teha.

Kõnealusel autol on palju plusse ja sama palju miinuseid. Plusside hulka võib arvata odava kilomeetri läbimise hinna, samas saab neid kilomeetreid korraga läbida üsna vähe. Ehkki tootja on lubanud, et täis akudega võiks ette võtta 160 kilomeetri pikkuse otsa, lubab laetud auto oma armatuurlaual paarkümmend kilomeetrit väiksemat sõidumaad.

Tõenäoliselt on ühe laadimiskorraga läbitava maa pikkus ning auto hind kaks peamist põhjust, miks eestlased i-Miev’d või mõnd temasarnast elektriautot ostma ei tõtta. Lisaks püsib kahtlus, kuidas pisike auto Eesti talvistel teedel ikkagi toime tuleb, ning seni on ammendava vastuseta küsimus, kui kalliks kujuneb selle ülalpidamine.

Suvisel ajal linnas või selle lähemas ümbruses sõitmiseks on i-Miev aga suurepärane. Kiirendusega saab ta hakkama vähemalt rahuldavalt, ehkki gaasi vajutades võib juht spidomeetrilt näha, kui hirmuäratavalt kiiresti energia hulk akus väheneb.

Kui tavalisel autol võib armatuurlaualt jälgida kiirust ja mootori pöörete arvu, siis elektriautol on peale spidomeetri näidik, mis annab juhile tagasisidet sõidu ökonoomsuse kohta. Maksimaalse vahemaa saab autoga läbida juhul, kui osuti püsib rohelisel alal, mis kinnitab juhi ökonoomset sõidustiili. Kui pidurdada, hakkab auto akut laadima, kui kiirendada, liigub osuti alale, mis näitab aku kiiret tühjenemist.

Lühikese katsesõidu jooksul käitus elektriauto kiirendusel üsna erinevalt. Linnast väljas, siledal maal kõrvalteelt peateele keerates oli võimalik jõudu katsuda motorolleriga.

Pisikesest rollerist möödumine võttis automaatkäikudega elektriautol ehmatavalt kaua aega. Samas Viljandis Tartu tänava mäest ja Kõrgemäest üles kiirendamine tuli välja esmaklassiliselt.

Elektriauto käitumisega hästi kursis olev Silberauto müügidirektor Üllar Born ütles, et teoreetiliselt peaks selle kiirendus olema väga hea. Seda võib mõjutada veojõukontrolli rakendumine kurvides või teistes oludes, kus auto vedav ratas nii-öelda läbi libiseb. «Siis poob sõiduk ise kiirenduse kinni,» selgitas Born.

Pisikese autoga on väga mugav sõita, kuid kurvilisel teel käitub ta veidi ebakindlalt. Teljevahe on päris väike ning kui salongis istub kõrvuti kaks suurt meest, võib kaassõitjaga tunda küünarnukitunnet.

100 kilomeetrini tunnis jõudis auto maanteel üsna lihtsalt, ehkki mida rohkem kiirust tõsta, seda kaugemale liigub osuti sellest spidomeetri alast, mis näitas liikumise ökonoomsust.

Kes iganes peaks sel suvel endale Viljandimaal elektriauto soetama, seisab küsimuse ees, kuidas seda laadida. Eesti riik on laadimispunktide rajamiseks välja kuulutanud vähempakkumise ning ka Viljandisse peab üks niisugune punkt tulema, kuid see saab teoks kunagi tulevikus.

Autoga antakse kaasa mitukümmend meetrit juhet. Selle üks ots, mis näeb välja nagu bensiinijaama tankimispüstol, tuleb kinnitada auto külge. Juhtme teise otsa läheduses on suur adapter ning päris lõpus tavaline pistik, mis sobib igasse pistikupessa. Järgmise 100—150 kilomeetri läbimiseks peab pistik seinas olema seitse tundi.

Kui kunagi, tõenäoliselt aasta pärast, on Eestis valminud laadimisjaamad, saab seal aku täis  poole tunniga. Vähemalt nii kinnitavad autotootja ning laadimisjaamade rajajad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles