Tanel Padar varjutas teised esinejad

Ugala tiigi kaldalt õhku lastud ilutulestik pakkus suurejoonelist vaatemängu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Laupäeva õhtul peetud «Tulemuusika» tõi kohale mitu tuhat inimest. Rahvahulk kattis nii Ugala tiigi kalda kui teatriesisele platsile üles seatud grillputkade ümbruse. Kogunema hakati kella kaheksast, mil väravad avati, ning kontserdi alguseni jäänud tunni jooksul lisandus publikut üsna ühtlases tempos.

Etendust juhtinud Indrek Sammul sai esimest esinejat, Viljandi muusikakooli puhkpilliorkestrit sisse juhatades teha teatavaks rõõmsa uudise: orkestri dirigent Bert Langeler oli saanud hommikul poisslapse isaks.

Järgmisena üles astunud neidudeansambli Vocamble juhataja Arno Tamm dirigeeris esimest korda vabaõhulaval ning nagu ta ise teatas, jääb talle eluks ajaks meelde, et dirigendipulti astudes polnud partituuri. Hea etteaste tegi noor Viljandi solist Stefan Airapetjan. Ta pani end kuulama mitu inimest, kes ennist kaaslastega juttu olid ajanud.

Kontserdi esimene osa lõppes kell 22.20. Seejärel mindi pooletunnisele vaheajale.

Pisut pikemaks kujunenud pausilt naasmise järel tuli lavale see, kes oli tõenäoliselt kõige rohkem kuulajaid ja vaatajaid kokku toonud: Tanel Padar. Temaga koos astusid publiku ette The Sun ja üle-eestiline noorte sümfooniaorkester, mida dirigeeris Tomi Rahula.
Padari looming, millest arvestatav osa on autori sõnul klaveril sündinud, kõlas sümfooniaorkestri saatel väga orgaaniliselt. Harilikust erinevat seadet paistsid täiel rinnal nautivat nii noored kui vanad ning

Eesti esirokkari nimi kostis rahva seast õhtu jooksul rohkem kordi, kui jõudis kokku lugeda.

Kontsert lõppes südaöö paiku ning pärast seda esitati neli tulevärgiga ehitud lugu. Esimese ja kolmanda neist olid valmis seadnud Läti, teise ja neljanda Eesti ilutulestikumeistrid.

Piletitsooni läheduses muutus inimsumm veelgi tihedamaks ja ka tiigi kaldal seisev rahvas sättis end ettepoole, kuid näis, et paljude meelest oli õhtu nael ära olnud, ning pärast teist tulepala hakkas osa vaatajaid lahkuma. Nii tegi ka loo autor. Ühtlasi võis veenduda korraldajate sõnades, et eemalt pole tuleetendus pooltki nii võimas kui Ugala eest vaadates ja suurem osa vaatemängust jääb nägemata.