Kui rääkisin sõpradele otsusest sõita Seattle’isse ja Portlandi Ameerika Ühendriikide looderannikul, kergitati paremal juhul kulme, üldjuhul aga küsiti ehk pisut põlastavaltki, et miks sinna. Vaid korra kuulsin vestluskaaslast tunnustavalt ütlevat, et see on kaunis paik, justkui Kanada.
Möönan, et see just tavapärane sihtpunkt ei ole. Eks meiegi reis saanud alguse pigem sellest, et soovisin üle kuueteistkümne aasta külastada oma noorpõlveradu, mille üheksakümnendate keskel seal õppides olin avastanud.
Vabaduse fluidum
Looderannikule reisijal oleks hea teada pisut taustainfot. Näiteks on Seattle’ist pärit tarkvaratootja Microsoft, internetikaubamaja Amazon, lennukitootja Boeing ja kohvikukett Starbucks. Portlandi külje all alustas ligi 40 aastat tagasi jalanõude tootmist Nike.
Kaheksakümnendate lõpul sai Seattle’ist alguse grunge-liikumine, lipulaevaks loomulikult Nirvana. Samast kohast on pärit ka Pearl Jam ja Alice In Chains. Need kolm bändi raputasid muusikamaailma ja nagu praegu leitakse, tõid grunge’i massidesse. Enne neid, 20 aastat varem, muutis muusikategemist Seattle’i päritolu Jimi Hendrix.
Minul oli see neljas kord Ameerikasse minna. On märkimisväärne, et alati on mind minnes tabanud kirjeldamatu vabanemise või vabaduse tunne. See ei meenuta (riikliku) iseseisvumise loodut, vaid on pigem ameerikaliku väärtuse — vabaduse — absorbeerimine. Pisut vanaisa köögis kuuldud metalse meeshääle «Tere õhtust, siin Ameerika Hääl!» vabadusehõngu sarnast. Ja mina olen vaba koos nendega.
Kogu sellele vabaduse väärtustamisele vastab tegelikult ka esmamulje, olgugi et ebameeldiv. Selle saab piirikontrollis. Pikk järjekord, küsimused külastuse põhjuse, peatumispaikade, sõprade ja tuttavate kohta — just sedaviisi arvavad ameeriklased kaitsvat piirijoonest sissepoole jäävat vabadust. Kalkidest ja külmadest piirivalvuritest möödas, ütleb Ameerika sulle aga avasüli tere tulemast.
Ameerika, tõenäoliselt sõltumata maandumiskohast, lööb sind esmalt pahviks. Reisist väsinuna satud üldjuhul argielukeerisesse. Kiirteedel sõidavad inimesed eurooplaste mõistes suurte sõiduautodega töölt koju, keegi haigutab rooli taga, teine ümiseb raadiost tulevale laulule kaasa. Meie taksojuht aga räägib terve tee lennujaamast hotelli telefoniga tuvastamatus keeles.
Urkaromantika
Igal riigil on oma rutiinid, väljakujunenud kombed, mõnes mõttes lausa riikluse tunnused. Üks, mida kindlasti tasub proovida, on ameeriklaste hommikusöök.
Põikasime sisse Seattle’i siluetitunnuse, teletorni Space Needle lähedal asuvasse kohta nimega 5 Point Café. Just nimelt kohta, sest kohvikuks või restoraniks või diner’iks või millekski muuks on seda raske nimetada. Väliselt on sellesarnaseid asutusi Seattle’is palju. Mina hakkasin neid nimetama urgasteks.
Lehk, mis meile sisse astudes ninna paiskus, viitas, et tegu on ööpäev läbi avatud paigaga. Keskel hobuserauakujuline lett, selle ümber baaripukid, seina äärtes ja akende all lauad. Kõik tumedates toonides.
Meist teisel pool letti lahendasid mitte just kõige puhtama välimusega inimesed mitte just esimesi õllepudeleid. Kell oli 9.30. Hommikusööki serveeritakse 24 tundi.
Ettekandja keha katsid peaaegu täielikult tätoveeringud. Saime lühikese vestluse käigus teada, et ta on proteiinidieedil.
Tellisime omleti ja midagi, mida nimetatakse french toast and hash browns’iks. Selles on munaga praetud saiaviilud, millele on puistatud tuhksuhkrut. Hash browns on praetud riivitud kartul. Lisaks veel mingi vorstike.
Seejärel toodi hulk erisuguseid kastmeid, koondnimetusega ketšupivalik. Valisin vahtrasiirupi, millega ujutasin oma taldriku üle.
Maitses hästi. Tõsi, mitte tervislikult. Meenus eelmisel päeval Hard Rock Cafes tellitud hamburger, millele oli menüüs lisatud toiteväärtus. Mõtlesin õudusega, et kindlasti põrutan praegu sisse pool päevavajadusest.
Ettekandja tuli suure termosega ja täitis meie tühjenenud kohvikruusid. Haaras baariletilt veekannu ja täitis veeklaasid uuesti. Refill ehk taastäitmine on Ameerikas standard. Valdavalt käib söögikohtades iga tassi või õigemini kruusi kohviga soovi korral kaasas ka teine. Ja kohv on ikka filtrikohv, mitte mõni caffè latte või cappuccino või Illy või muu peen sort.
Noolepeitus reisil
Mäletan lapsepõlvest noolepeituse mängu. See oli peituse ja luureka sümbioos. Üks võistkond peitis ennast ära, olles kohustatud oma liikumistrajektoorist maha jätma suuniseid — nooli. Teine võistkond oli tagaajaja rollis. Nii mõnigi sünnipäev sai kartulisalati ja vahukooretordi söömise järel just noolepeitust mängides mööda saadetud.
Meie reisiplaan oli lihtne: kaks päeva Seattle’is, seejärel päevane teekond umbes 300 kilomeetrit lõuna poole Portlandi, veeta seal kolm päeva, naasta Seattle’i ja järgmisel õhtul tagasi lennata.
Esimesel päeval juba mainitud Hard Rock Cafes einestades soovitas jutukas kelner Jason meil külastada Jimi Hendrixi auks püstitatud Experience Music Projecti muuseumi, kus oli äsja avatud Nirvana näitus.
Nõuannet järgides avastasime, et eelmise õhtu urgas Crocodile, kuhu me millegipärast sisse ei olnud astunud, oligi koht, kust kogu grunge-liikumine oma vormi sai. Muidugi tegime selle möödalaskmise õhtul tasa.
Portlandis otsustasime oma reisiplaane veidi muuta ja lahkuda sealt päev varem. Tahtsime näha Vaikset ookeani. «On seal veel midagi, millele peaksime tähelepanu pöörama?» pärisime võõrustajatelt. Nõuandeid tuli nagu varrukast, alates õhtusöögimenüüst ja tervituste edasiandmisest kohvikupidajale ning lõpetades pisinippidega, kuidas hotellis madalamaid hindu ja paremaid tube saada.
Kurb Ameerika
Väikse poisina käisin tihti vanaema ja vanaisa juures Pärnus. Maantee viis tol ajal läbi Kilingi-Nõmme. Mäletan oma imestust selle asula vormi üle — üks pikk tänav ja väiksed harutänavad.
Mõnikord tegime Kilingi-Nõmmes ka peatuse, küllap käisime kohalikust universaalkauplusest limonaadi ja muud lastele hädavajalikku ostmas. Meenuvad kohalike ja müüjate usaldamatud pilgud, et näe, võõras siin. Nüüd kulgeb maantee linnakesest mööda.
Ka Ameerika loodekallas on täis unustuse hõlma vajunud paiku. Columbia jõe
ookeani suubumise kohas asub linnake Astoria. Muuseas, see on ainuke Mandri-Ameerika linn, mida Teises maailmasõjas pommitati. 2011. aasta mais tähistas Astoria oma 200. aastapäeva.
Kell kuus õhtul polnud linna peatänaval ühtegi hingelist peale kahe eesti turisti, kes aeg-ajalt peatusid vaateakende ees, mis tutvustasid väikepoodides müüdavat mittevajalikku ja ebapraktilist kaupa.
Otsisime mõnd õllekat. Juhuslikult leidsimegi ja millise veel — see Port George’i nime kandev asutus oli lausa pruulikoda! Faktiliselt on Portland ja tegelikult Oregon üldse USA õllepealinn ja õllepeaosariik. Väidetavalt pidi Portlandis olema enim pruulikodasid ühe omavalitsusüksuse kohta maailmas. Ei viitsinud üle kontrollida, las siis olla nii, peaasi et õlu hea on. Ja hea oli see tõesti.
Port George’i (niiviisi kutsuti varem Astoriat) õllekotta, mille seinatahvlile oli eelmisel päeval joonistatud viis töölisnaist, kogunes tööpäeva järel saalitäis kohalikke. Kes võttis õlle, kes kaks. Mõni sõi. Ettekandjatega vesteldi omamehelikult.
See oli kohalik koht, kus aeti kohalikku juttu. Pilt oli omamoodi nostalgiline, samas trööstitu, perspektiivitu.
Mälupildid
Võib olla õudne, kui sul ühel hetkel pole mälestusi. Mälestused on midagi, mida me terve elu kogume, olgu teadlikult või läbi elu kõndides. Mälestus on väga isiklik. Sa võid alati oma mälupilte muuta ning neist tulenevaid jutukesi värvikamaks ja seiklusterohkemaks kohendada.
Meie reisi eesmärk, kui nüüd tagasi vaadata, oligi koguda uusi mälestusi ja taastoota vanu mälupilte.
Külastasime mu kooli, kus ühe aasta õppisin ning mis hoolimata sellest, et ma juba siis ei olnud enam väike poiss, tundus pisemana, kui teda mäletasin. Ööbisime mu tolleaegse sõbra tädi ja onu juures, keda ma polnud 16 aastat näinud. Sõime õhtust mu toonase õpetaja ja tema abikaasaga. Matkasime Columbia jõe kuristikualal, kus aastaid tagasi olin silganud.
Ja kõik tuli meelde — näod, hääled, kohad, lõhnad, maanteeviidad.
Me õppisime, et Ameerikas saad kassapidajale tasumise ajal rääkida kogu oma eluloo. Avastasime, et ameeriklased on väga viisakad liiklejad. Me möönsime, et eurooplastena oleme teistsugused, kuid päeva lõpuks oleme kõik õed ja vennad. Tunnistasime, ehkki pisut häbenedes, et meile meeldib sõita võimsa mootoriga autoga. Ja lubasime, et tuleme varsti tagasi.