Õpetaja vajab hambaid

Ramo Pener Foto: Erakogu

ME EI kujutaks ette elu ilma hammasteta, seega oleme valmis tegema nende parandamiseks tohutuid investeeringuid. Kui oma hambad on läbi, tuleb need vahetada proteeside vastu, mille abil võib iga kondi (loe: probleemi) läbi närida.

Hambutut olekut võib vaadelda ülekantud tähenduses. Ühiskond eeldab, et õpetajatel on lisaks teravale mõistusele ka teravad hambad, mille abil end läbi närida kõigist füüsilistest, emotsionaalsetest, psühholoogilistest ja sotsiaalsetest probleemidest.

Kui hambad kipuvad nürinema või välja langema, saadetakse õpetaja täiendusõppele, et haletsusväärset hambutut olukorda leevendada. Mõnikord tuleb õpetaja sealt tagasi ikkagi hambutuna, aga talle vähemalt sisendati, et tal on kõik hambad alles ja pealegi veel väga teravad. Sellesse tuleb vaid uskuda! Kahjuks mantrate kordamine palju edasi ei aita.

KUI TOIDUPOOLIS on pehme, siis pole hammastest suurt lugu. Kraam on kergesti seeditav ka närimata. Näiteks eliitkoolide õpetajad, kes pole eri- ega ametialaselt karvavõrdki paremad ja pühendunumad kui nende kutsekaaslased külakoolis, saavad endale sellised õpilased, et hambutu olemine pole probleem. Inimkoorekihiga toimetulemiseks pole vaja teravaid hambaid.

Koorekiht tekitab rammusa enesetunde koos kasvava üleolekutundega nende suhtes, kes on hambutud ja kellel on kondid kurku kinni jäänud.

Tuleb silmas pidada, et mainitud koolide eliiti ei moodusta mitte õpetajad, kes on täiesti tavalised, mõnikord lausa ärahellitatud ainekesksed teenistujad. Samuti ei tulene kõrge tase luksuslikult remonditud koolimajadest ega  õigesse erakonda kuuluvatest koolijuhtidest, kes juhivad oma asutust kui äriettevõtet.

Tegeliku eliidi moodustavad sünnipäraste eelduste ja tugeva motivatsiooniga õpilased, kes pühendavad ennast kodu toel õppimisele, uurimisele, katsetamisele, mängimisele ja avastamisele ning kes aineõpetaja tasemest sõltumata saavutavad olümpiaadidel auhinnalisi kohti. Selliste lastega töötamine on rõõm ja lust ning selle töö eest makstakse eliitkoolides veel kopsakat palka ka.

SAMAS ON mündil ka teine pool, mis pole sugugi nii roosiline. On suur hulk hambutuid õpetajaid, keda ei vaeva mitte õpitud abitus, laiskus, missioonitunde puudumine või vähene hoolimine lastest ja oma tööst, vaid tegu on soola viskamisega maale, mis on viljatu ja võssakasvanud.  

Ei tea, kas õpetajate liit on probleemi ning selle tekke ja süvenemise põhjused avastanud? Õpetaja on vaikne putukas, kes naljalt loosungitega tänavatele protestima ei tule, sest sisetunne ja vastutus järeltuleva soo ees ei luba seda teha. Pinged neelatakse alla, ja teenitakse vaikselt edasi.

Näljapajukil õpetajad lepivad sellega, et hambaid ei ole ega tule, kuigi õigusaktides neid justkui pakutaks.

Uurides põgusalt uut põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, on retoorilises mõttes õpetajale otsekui mõni õlekõrs antud, aga eeldused ja võimalused nende kasutamiseks on hoopis teine küsimus.

Nimetatud seadus ütleb, et vanemat karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, kui tema koolikohustuslik laps on ühe õppeveerandi jooksul põhjendamata puudunud rohkem kui 20 protsendist tundidest.

Esiteks pole see mitte mingisugune hoob õpetajale ja teiseks karistatakse seeläbi lapsevanemat, kelle võsuke teab juba ette, et küll emme-issi selle summa ära maksavad.

ÕPETAJA jääb aga ikka hambutuks. Jah, ta saab nõustada last ja tema vanemat, kuid seda võetakse nii või teisiti teise inimese eraellu sekkumisena.

Nimetatud seaduses on öeldud, et õpetaja võib õpilase käitumist arutada vanemaga. Tavaliselt on lapsevanem kaitsepositsioonil ja oma lapse poolel ning õpetaja jääb kaotajaks.

Õpilasel kui kliendil, kui toote tellijal ja kvaliteedi hindajal, on alati ainuõigus ja sellest tulenev diktaat kogu kooli personalile, kuidas peaks õppeasutuse asju ajama.

Samas seaduses pakutakse veel võimalust arutada õpilase käitumist õppenõukogus või hoolekogus. Kui staar (loe: õpilane) ilmub nimetatud nõukogudesse, siis ennekõike selleks, et lasta pedagoogilisel personalil tõestada oma kasvatustöö vajalikkust. Loomulikult ei puuduta see eliitkoole, kes on riik riigis.

Edasi pakub seadus, et õpilasele määrataks tugiisik. Pole seda tugiisikut nii väga kusagilt võtta. Paljud koolid on sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid vallandanud või pole neid tööle võtnudki.

Kuidas mõjub õpilasele kirjalik noomitus? Ta vilistab selle peale juba ette ning õpetajast saab talle senisest veel suurem naerualune ja vaenlane. Põhjus on ikkagi vabakasvatuses ehk lapse kehvas lastetoas.

Suulised ja kirjalikud märkused olid nõukogude ajal õpetajate käes mõjusad kasvatusmeetodid. Nüüd on nende vorpimine võrreldav õpi- ja kasvatustegevuse paroodia ja farsiga.

VEEL pakub seadus ühe võimalusena õpilane tunnist eemaldada koos kohustusega viibida määratud kohas (kus?) ja saavutada tunni lõpuks nõutavad õpitulemused (huvitav, kelle abiga?).

Õpetaja on ka selle sätte rakendamise osas täiesti hambutu. Korda rikkuvat õpilast klassist välja saada on peaaegu võimatu. Tunnirahuklassid on üksikutes koolides ja tugipersonal on paljudes likvideeritud. Tunnist väljasaatmine pole ammu enam õpilasele mingisugune mõjutusvahend, sest karistamatuse tunne domineerib eksimuse tunnistamise üle.

Millised on seadusega lubatud kasulikud tööd ja tegevused, mida õpilane peaks tekkinud olukorra heastamiseks tegema? Kas haljastustööd, talvel lume rookimine, kooli inventari parandamine? Tööd ei saa käsitleda karistusena, ehkki paljudel noorukitel selleks harjumus täielikult puudub.

Seadus ütleb ka seda, et igal päeval võib õpilase 1,5 tunniks pärast koolipäeva lõppu «istuma» jätta. Suur osa lapsi peaks siis igal päeval lahkuma koolist umbes kell 16 või 16.30. Aga õpilane ütleb seepeale, et sõitku seenele, tal läheb buss ja järgmist peab ootama kolm tundi. Millega siis nende õpilaste aeg sisustada, et sellisel tegevusel võiks peale trotsi ja vimma veel mingi tulemus olla?

KAS EELTOODUD vahenditega on võimalik õpetada inimeseks olemist, enese ja teiste austamist, ausust ja väärikust, ning saada sellele lainele ka lapsevanema, kes oleks aineõpetajaga ühes, mitte vastaspaadis.

Eesmärk ei ole kasutada hambaid laste hammustamiseks, vaid probleemi (selle põhjuste) läbihammustamiseks. On tarvis selgeks teha, et igal teol on tagajärjed, mille eest tuleb isiklikult vastutust kanda. Vaid nii tekib tasakaal õiguste ja kohustuste vahel.

Õpetaja vajab suuremaid volitusi otsustada ise kasvatusmeetodite üle. Tal peavad olema võimalus ja juriidiline õigus nõuda, et õpilane heastaks oma sigadused ning paluks solvava käitumise pärast vabandust.

Probleemsed õpilased võiks saata distsiplinaarlaagritesse, kus seikluskasvatuse kaudu õpetatakse iseendast võitu saama, oma emotsioone ohjama, raskusi ületama ning teisi abistama ja austama.

Õpetajal peab olema õigus suurema korrarikkumise (tunni ajal märatsemine, kisamine, röökimine, kooli inventari lõhkumine) puhul kohe pöörduda kohalike õigus- ja korrakaitseorganite poole, sest ei saa lubada olukorda, et üks laps terroriseerib tervet klassi.

Siin on vaja kõigi asjaosalistega mõjutusmeetmed lahti rääkida. Nii seadusandlik, täidesaatev kui kohtuvõim peaksid olema  ühte meelt, et hambutu tunniandja tegelikult polegi õpetaja.