Esimene laps sünnib perre üha hiljem
5. juuli 2018, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EESTI RAHVASTIKUPOLIITIKA tähtis küsimus on elussündide arv. Statistikaameti andmetest selgub, et esimene laps sünnib perre üha hiljem. Kas eelmisel aastal tuli Eestis ilmale palju või vähe lapsi, oleneb aga vaatepunktist.
Aastatel 1945–2017 oli Eestis elussünde kõige rohkem 1987. aastal – 25 086. Kõige väiksem oli elussündide arv vaadeldud ajavahemikul 1998. aastal – 12 167.
Aastal 2017 sündis Eestis 13 782 last. Nagu juba öeldud: kas seda on vähe või palju, oleneb hinnangu andmise taustsüsteemist. Võrreldes elussündide arvu aastal 2017 aastate 1945–1990 elussündide arvuga, peab ütlema, et see on üsna väike. Võrreldes seda aga elussündide arvuga viimasel 15 aastal, saab öelda, et see on keskpärane.
PEALE SÜNDIDE ARVU märkimisväärse muutumise on palju muutunud ka sünnistatistika muud näitajad. Näiteks sündis aastal 1987 kõige rohkem lapsi 22-aastastel, 2017. aastal aga 28-aastastel emadel.
Tõusnud on ka esmasünnitajate vanus. Statistikaameti avalikus andmebaasis on andmed esmasünnitanud naiste vanuse kohta alates 1989. aastast. Neist selgub, et nimetatud aastal sündis kõige rohkem esimesi lapsi 21-aastastel ja 2017. aastal 28-aastastel naistel.
Laste arv teatud vanuses emadel oleneb vanuserühma naiste arvukusest ja sünnikäitumisest, mis omakorda sõltub paljudest asjaoludest. Üks neist, millest praegu väga vähe räägitakse, on sünnitajate, sealhulgas esmasünnitajate keskmise vanuse kasv.
Vabad inimesed vabal maal valivad muidugi ise, millal lapsed sünnivad, aga statistiliselt on nii, et kui lapsed sünnivad hiljem, siis rahvaarv kahaneb. Kui otsitakse võimalusi rahvaarvu kasvuks, siis sünnitavate naiste keskmise vanuse kahanemine võiks olla üks tegur, mis sellele kaasa aitab.
KUNI 27-AASTASTE vanuserühmas sündis 2017. aastal ligikaudu 7000 esimest last vähem, kui oleks eeldanud aastal 1989 sama vanuserühma esimese lapse sündimuskordaja ehk sünnijuhtude arv 1000 inimese kohta aastas. Üle 28-aastaste vanuserühmas aga sündis ligikaudu 3500 last rohkem, kui eeldanuks 1989. aasta sündimuskordaja.
Huvitav on võrrelda 2017. aastat 1998. aastaga, kui sündide arv oli perioodi 1945–2017 väikseim: esimese lapse sündide arv aastal 2017 oli väiksem kui 1998. aastal, aga teise, kolmanda ja neljanda lapse sünde oli aastal 2017 rohkem kui aastal 1998.
Naised on laste sünnitamise ajal praegu vanemad kui Eesti iseseisvuse taastamisele eelnenud aastatel. Tsiteerin siinkohal Tartu ülikooli emeriitprofessorit Ene-Margit Tiitu, kes märgib 2014. aastal statistikaameti blogis ilmunud loos «Kui üks pluss üks ei võrdu kahega»: «Keskmine sünnitamise vanus on oluline näitaja, mida rahvastikuteadlased jälgivad ja rahvastikuprognoosides arvestavad. Keskmise sünnitamisvanuse tõus 25-lt 30 eluaastale (kui see muutus on pikaajaline, see tähendab kestab terve inimpõlve) vähendab kokkuvõttes rahvastiku arvukust kuuendiku võrra. Muu hulgas on see üks tegureid, mis pidurdab rahvastiku kiiret kasvu maailmas. Varasem sünnitamine, vastupidi, suurendab rahvaarvu.»
EESTIS KOOSTATAKSE praegu rahvastikupoliitika põhialuseid. Kas koos uhkustundega teadlaste saavutuste üle, mis võimaldavad naistel emaks saamist tunduvalt edasi lükata, oleks põhjust motiveerida naisi otsustama varasema emaks saamise kasuks ning ka teist, kolmandat ja neljandat last sünnitama?
(Artikkel pärineb statistikaameti blogist.)
