Püüe lükata ümber väärarusaamu (3)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harri Juhani Aaltonen
Harri Juhani Aaltonen Foto: Elmo Riig / Sakala

OLIN OTSUSTANUD, et ei kirjuta aktsiaseltsi Viljandi Veekeskus tegevusest lehes, aga et viimastel päevadel on inimestele esitatud väänatud fakte, pean vajalikuks asendada need tõepärastega.

Helmen Küti kirjutisest (vaata 28. juuni Sakalast «Kas linnavalitsus ehitab endale sauna?» – toimetus) saame aru, et ta on inimene, kes pole kunagi mõistnud, mis on aktsiaselts, vaid on töötanud teiste raha jagajana. Teiste raha on lihtne jagada, aga ka sellega peab osavalt ja targalt ringi käima ning mitte laristama.

Hoolimata teistsugusest väitest pole vald ja linn asutanud sihtasutust, mille eesmärk on veekeskuse rajamine, vaid aktsiaseltsi, mille nõukogu ja juhatuse tegutsemist reguleerib äriseadus.

Kui ma nõustusin osalema Viljandi Veekeskuse nõukogus ja tegutsema selle esimehena, olin ma kindel, et lihtne see ei ole ja kindlasti lendab minu poole peagi mitu solgiämbrit. Kuluski ainult pool aastat ja minust tahetakse teha avalikkuse ees süüdlast. Kui see teeb kellegi tuju heaks, siis laske käia. Mina tean, et tegutsen selle nimel, et inimesed nii Viljandi vallast kui linnast saaksid võimaluse nautida tänapäevast veekeskust võimalikult väikse raha eest, sest raha on tarvis ka muudeks vajadusteks peale ujumise. Võimalikult väikse raha all mõtlen ma nii avaliku sektori kui inimese enda panust.

AVALIKULT ON väidetud, et koalitsioon – kes esindab Viljandi valijate enamust, mitte vähemust, nagu väidab proua Kütt – on sulgenud ukse spaahotelli rajajale. See ei vasta tõele. Jah, meie pole jaganud lubadusi, et me maksame toetusi nii, et eraettevõtja saaks 25 protsenti või isegi rohkem oma investeeringust linna või valla elaniku taskust. Oleme kogu aeg olnud avatud ja valmis kohtuma, kui teisel poolel on tahet. Nööriga ju ei saa lükata ja raha vägisi teise taskusse toppida.

Arvan, et selline käitumine on väga mõistlik. Eriti kui peame meeles seda, et valija on andnud meile mandaadi otsustada.

Fakti väänamine on väide, nagu oleks aktsiaselts Viljandi Veekeskus palganud kahtlustuse saanud inimese. Kui me aktsiaseltsi praeguse juhi valisime, polnud talle mingisugust kahtlustust esitatud. Seniajani pole talle minu teada mingit süüdistust esitatud. Mina arvan, et me valisime Viljandi patrioodi, kellel on hea kogemus spordirajatiste ehitamisel. Kui see on sotside meelest vale otsus, siis me ka vastutame selle eest.

HUVITAVAL KOMBEL arvab Helmen Kütt, et maja ostmine on raiskamine. Head majaomanikud, olen teisel arvamusel: kinnisvara soetamine pole raiskamine!

Kui ma loen viimaste päevade kirjutisi, tekib mul tunne, et sotsidel on väga palju häid ettepanekuid, kuidas ja kuhu saaksime veekeskuse ehitada. Kahjuks pole mina neist ühtegi kuulnud. Ei veekeskuse nõukogu esimehe ega linnavolikogu liikme rollis, ka mitte lehelugejana. Äkki neil tegelikult polegi ideid? On vaid mulli ajamise oskus.

Mis puudutab seda süüdistust, et ma polnud kohal, kui investor (järveäärne investor, sest kahetsusväärselt ei kutsutud kohale investorit, kes oleks nõus ehitama veekeskuse koos valla ja linnaga) käis volikogu liikmetele oma ideed tutvustamas, siis tol päeval olin töisel välislähetusel ja ma olin sedasama esitlust korra juba kuulnud. Kuuldavasti olid kohal väga vähesed volinikud, kaasa arvatud vähemuse volinikud, hoolimata sellest, et infojanu on (väidetavalt) suur.

Urmas Suik nimetas linnavalitsuse liiget teisejärguliseks poliitikuks (vaata 27. juuni Sakalast «Ujumisvõimaluste tulevikustsenaariumid» – toimetus). See näitab sotside üldist suhtumist teistesse inimestesse, juhul kui nondelt pole arvatavasti võimalik valimistel häält saada. Samast kategooriast on väide, et linnajuhid ei kohtu inimestega. Nende uksed on kogu aeg avatud, tuleb ainult kohtumise tahtest märku anda.

KOMMUNISMI AJAL oli tavapärane, et «suured» juhid sõitsid rahvaga kohtuma üks kord aastas. Kuulati ja mitte midagi ei muutunud, aga linnuke oli kirjas. Tänapäeva elav näide on meil võtta Venemaalt, kus Putin kohtub rahvaga teleka vahendusel, vastab ettevalitud küsimustele ja nimetab seda demokraatiaks. Palju õnne!

Nii mina kui ka aktsiaseltsi Viljandi Veekeskus juhataja oleme alati olnud nõus kohtuma iga huvirühmaga, kui vaid kutsutakse. Hulk huvilisi on seda võimalust ka kasutanud ja nende pahameelt polegi Sakala arvamuslugudes näha olnud.

LÕPUKS KA MIDAGI rõõmsamat.

Olles hiljuti (27. juunil) kohtunud investoriga, kes näeb sünergiat spordihoone ja veekeskuse vahel, võin kinnitada, et tal on endiselt huvi osaleda Viljandile olulise ehitise rajamisel, investeerides ehk riskides oma rahaga. Kui kauaks seda huvi jätkub, on juba iseasi, sest mitte keegi meist ei taha olla varuvariant. Mõelgem!

Ta kinnitas ka seda, et piletid hakkaksid olema taskukohased, kas või igapäevaseks käimiseks. Senise ehitusplaani järgi suudame me praegust pangahoonet kasutada osana veekeskusest.

Kui meil, poliitikutel, on otsustamiseks tahet ja julgust, võime veeta juba 2020. aasta jõulud veekeskuse soojuses. Loodan, et enne sügist oleme jõudnud plaanidega niikaugele, et võime korraldada avaliku esitluse.

Kommentaarid (3)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles