Vaba mõte. Kas meelitame haisuga?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Marko Suurmägi

FOTO: Marko Saarm

Kõikjal Eestis peetakse edulooks seda, kui mõni edukas inimene otsustab pealinnale selja keerata ja mõnda väiksemasse kohta kolida. Viljandi näiteks kulutab aastas 50 000 eurot, et reklaamida end ilusa, mõnusa, lõbusa ja muus mõttes meeldiva linnana, kus on tore elada ja lapsi kasvatada ning saab ka edukas olla.

Viljandil on neid edulugusid, sest siia on kolinud uusi ja tublisid inimesi. Kahjuks ei paku ta päriselus kõike seda, mis Facebooki või Instagrami kontol nii kena paistab. Ja kahjuks pakub ta ikka oma kauasele või vastsele elanikule muu hulgas paraja annuse haisu.

Üks vastne viljandlane, kes soetas kevadel Kösti kauni maja ja asus seda renoveerima, avastas suve saabudes, et pildi peal kaunina paistvas Viljandis pole sugugi nii hea elada, kui võiks arvata. Oma blogis kirjutab ta: «Viljandi elukvaliteedi osas tahan aga öelda seda, et kaalun tõsiselt erinevaid variante Köstis asuva reovee puhastusjaamaga võitlemiseks. See hais ei ole lihtsalt vastik, see on võigas. See lööb näkku nagu sein, ajab öökima ja sunnib suletud uste taha, et siis igast praost vaikselt tubadesse sisse imbuda. Nii et oled ka toas terve linnarahva sitahaisu sees. Ja nii kolm päeva nädalas. Ma olen Viljandis olnud loetud päevad ja päevad, mil haisu ei ole, on nende seas olnud selges vähemuses. Viimati algas hais vastu õhtut ja kestis hommikuni. Käisin sõna otseses mõttes joostes koera pissitamas, hoides samas kätt näo ees, ja karjusin, et ta ometi ruttu teeks. Niivõrd vänge ja talumatu oli see.»

Tagasi üles