/nginx/o/2018/03/07/7667135t1haf0f.jpg)
VILJANDI LINNA juhib praegu teatavasti luuserite koalitsioon. See pole solvamiseks öeldud, vaid märgib lihtsalt fakti, et koalitsiooni kõik kolm osalist – Isamaa, Reformierakond ja Keskerakond – kaotasid 2017. aasta valimistel võrreldes eelmiste kohalike valimistega.
Praegune linnavalitsus esindab vaid 29,1 protsenti meie linna hääleõiguslikest kodanikest. Mis teha, niisugused on juba demokraatia iseärasused. Selle üle poleks mõtet kurta, kui valitsejad annaksid endale aru, kui ahtake on seekord nende mandaat linna jaoks pikemaajalise tähtsusega otsuste vastuvõtmisel. Paraku näitab linnavalitsuse tegevus, et mitte ainult opositsioonis olevate sotsiaaldemokraatide ja EKRE, vaid ka kogu linnarahva arvamust mis tahes küsimuses eiratakse rohkem kui kunagi varem. Seda lihtsalt ei soovitagi teada saada. Viljandi elanike eelnev informeerimine oluliste otsuste langetamisest, linnajuhtide kohtumised valijatega ja muu säärane on täiesti unustatud, rääkimata rahvaküsitlustest või muudest kodanikuühiskonna kaasamise vormidest.
ERITI KUJUKALT on see ilmnenud kõiges, mis puudutab veekeskuse rajamist. Juba eelmise linnavalitsuse ajal, kui koos Viljandi vallaga loodi sihtasutus Viljandi Veekeskus, ei kutsutud selle asutuse nõukogusse ühtegi opositsiooni esindajat. Volikogu eraldas sihtasutusele 325 000 eurot ja see ongi jäänud viimaseks korraks, kui rahva esindusorgan linnavolikogu on olnud kaasatud veekeskuse ümber käivasse sebimisse. Otsus raisata see raha pangamaja ostmiseks, otsus heita kõrvale arhitektuurikonkursi võidutöö, otsus maja lammutada ja ehitada ujula otse linna keskväljaku äärde ning ka otsus palgata veekeskust juhtima Tallinnas kriminaalkahtlustuse saanud isik langetati volikogu sellest isegi informeerimata.
Seejärel tehti kiiresti otsus lükata kõrvale erainvestori pakkumine ehitada veekeskus teatud tingimustel järveranda, sest olevat leitud teine investor, kes tunneb huvi keskväljakuäärse projekti vastu. Et niisugune otsus kutsus esile eriarvamusi juba ka koalitsiooni sees, ei õnnestunud seda isekeskis teha ja asi jõudis ajakirjandusse.
ET SAADA veekeskuse ehitusplaanide kohta mingitki informatsiooni, esitasid sotsiaaldemokraadid Viljandi linnapeale arupärimise ja said maikuu volikogu istungil vastuse. Paraku selgus vastusest vaid kurb tõsiasi, et ka linnapea ei tea arvudest ja äriplaanidest midagi. Seetõttu pole mõtet seda vastust isegi tsiteerida ja kes asjast huvitub, leiab selle tühja jutu volikogu istungi materjalidest.
Et millestki aimu saada, pakkus linnavalitsus seejärel volikogu liikmetele kohtumist mõlema erainvestoriga. Paraku unustati üks neist kohale kutsuda ning, mis veelgi imelikum, kohtumiselt puudus ka asjade käigu eest kõige enam vastutav Viljandi Veekeskuse nõukogu esimees Harri Juhani Aaltonen.
Kogu seda janti kõrvalt vaadates jääb mulje, et härrased linnavalitsuses suhtuvad aastakümneteks püstitatava ning linna eluks ja ilmeks väga olulise hoone ehitamisse nii, nagu käiks jutt nende isiklikust saunast või vannitoa remondist.
Kuuldavasti on praegu veel võimalikud vähemalt kolm varianti: olemasoleva projekti alusel Kaalu tänavale, uut projekti ja pangahoone lammutamist eeldavalt Vabaduse platsi äärde ning erakapitalil põhinevalt Viljandi järve kaldale. Mõtet, et just nüüd võiks konkreetsete arvutuste põhjal linnarahvaga aru pidada, pole koalitsioonile aga pähegi tulnud.
JULGEN KAHTLUSTADA, et koalitsioon vaatab sellele ehitusele kui just tema linnarahvale tehtavale kingitusele ning peamine mure on, kes selle kohaletoomise ja lindilõikamise au endale saab. Paraku on lootus, et linnarahvas ei oska niimoodi kingitud hobuse suhu vaadata, rajatud liivale. Nagu arvatavasti ka see lootus, et veekeskuse jõuavad sellise asjaajamise juures avada praegused linnaisad.
Nii et vastutagem ikkagi koos ja püüdkem otsustada nii, nagu oleks meelepärasem linnarahvale, mitte sobivam otsuselangetajaile. Veel jõuab. Ja ehk ükskord saab siis Viljandit iseloomustav anekdoot «Veekeskus» ka reaalselt vaba aja sisustamist ja tervislikke eluviise pakkuvaks paigaks.