Terve täiskasvanuea hulgiskleroosi põdenud 44-aastane Merike otsustas diagnoosist hoolimata kannapöörde teha ja Itaaliasse sõita. Seetõttu leiab ta, et puuetega inimeste ühingud peaksid toetama inimesi eluunistuste täitmisel.
Tellijale
Raskest haigusest hoolimata unistused täitnud naine tahab muuta puuetega inimeste ühingu elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merike oli 15-aastane, kui sõitis hommikul bussiga Viljandisse. Ta seisis keset rahvast täis bussi, kui tema enesetunne muutus sandiks: pea hakkas ringi käima ja käed-jalad muutusid nõrgaks. Samuti tundis ta, kuidas ühest silmast nägemine üha ahenes. See hirmutas teda niivõrd, et ta astus järgmises peatuses välja. «Kui jäängi pimedaks, tahan olla kodus,» mõtles ta.
Kurnatuna magas neiu paar tundi. Ärgates läks ta peegli ette, kattis ühe silma käega kinni ning vaatas endaga tõtt. Kõik oli kottpime. Ta ei osanud teha muud kui tagasi voodisse ronida ja oodata. Ta kartis, et jääb ka teisest silmast pimedaks.