Juhtkiri. Kuhu kaovad kadunukesed?

Foto: Sakala

Surm kuulub elu juurde. Sestap pole midagi imestada, kui tänapäevase piirideta elu osa võib olla isegi see, et inimese viimane teekond viib ta teise riiki. Kui Lätist käiakse Eesti ujulates suplemas ja meilt Lätist odavat alkoholi ostmas, siis miks ei võiks tuhastada siit ilmast lahkunud lätlasi mõnes Eesti krematooriumis, kui see on mugavalt lähedal ja pakub teenust parema hinnaga?

Pärast üleeilses Postimehes ilmunud uudist Ruhjas õnnetusse sattunud matusebüroo väikebussist on mitme Eesti krematooriumi esindajad kinnitanud, et välismaalastele teenust pakutaksegi. Ühegi krematooriumi juht ei võtnud omaks aga seda, et too vastu tänavapiiret põrutanud külmutusseadmeta auto, milles pealtnägija kinnitusel oli kaheksa või üheksa kotti pakitud laipa, oli teel tema ettevõttesse või et ta ajaks äri sünge saadetise teele pannud Valmiera matusebürooga Ritus. Ka Viljandis tegutseva Felkremi töötaja ütleb tänases Sakalas, et üksikuid inimesi siia välismaalt tuhastamisele tuuakse, kuid kindlasti mitte kuhjade kaupa.