Linnal on võimalus saagast auga välja tulla

Valter Vaha

FOTO: Erakogu

KÄESOLEVA AASTA algusest saadik on üks investorite ring otsinud Viljandi linna valitsejatega kontakti. Kord on ta selle saanud, kord ei ole, siis jälle on, siis pole.

Millise projekti võimalikest investoritest käib jutt? Eks ikka vana hea veel ehitamata veekeskuse omadest.

Täpsemalt on need investorid, kes näeksid veekeskust koos spaa ja hotelliga Viljandi järve ääres kunagise Vikerkaare restorani krundil. Nende hulka kuulub ka Rakvere Aqva Hotel & Spa omanik ning seda projekti veab Aqva idee autor ja juht Roman Kusma, kellest Sakala äsja kirjutas.

Järveäärse lahenduse puhul saaks tõmmata paralleeli edukalt toimiva Rakvere mudeliga, kus spaahotell ja veekeskus on ehitatud kulude kokkuhoiu mõttes kokku. Kes sattus neljapäeva lõuna paiku Uku keskuse juurde, võis seal endalegi teadmata Roman Kusmaga Aqva kümne aasta juubeli turnee torti süüa.

KÕNEALUST TEEMAT on ajalehe arvamusveergudel käsitletud minimaalselt, olgugi et see on linna arengu seisukohast ülimalt tähtis. Viimati väljendas avalikult oma pettumust hea kolleeg volikogust Rain Hüva. Ta leidis pärast aprilli algul toimunud koalitsioonikoosolekuid, et linn peaks kindlasti andma võimalikele investoritele võimaluse vähemalt oma pakkumine esitada. Ehk oleks see linnale soodsam ja kasulikum.

Kuigi ma ei ole varem veekeskuse teemal koalitsiooniväliselt sõna võtnud, olen olnud tugevalt sama meelt: kuulame ettevõtjate plaanid ära ja las parem võidab. Mis võiks ühele linnale veel paremat meelt teha kui see, et erasektor on nõus linna oma raha paigutama, ehitamaks rahvale veekeskuse, mis toimiks ühtlasi turismimagnetina? See on käik, millega loodaks hulgaliselt töökohti ja elavdataks märgatavalt kohalikku majandust.

Seetõttu on mul siiras rõõm, et vahetult enne, kui Viljandi läheb hansapäevade lainele, esitlevad linna- ja vallavalitsusele oma veekeskuse rajamise plaane nii need, kes kavandavad keskust Vaksali tänav 2 kinnistule (SEB panga hoone kohale), kui need, kelle arvates see võiks kerkida Viljandi järve äärde niinimetatud Vikerkaare kinnistule. Olgugi et plaanid on mahult erinevad – ühes kavandatakse lisaks veekeskusele ka hotelli ja spaad –, on neid linnal kulude ja tulude seisukohast kindlasti võimalik võrrelda.

VILJANDI LINNAVOLIKOGU liikmena on mul olnud võimalus eelmainitud investoritega korra juba kohtuda, nende plaane kuulata ning neile küsimusi esitada. Samuti tuli osa plaane avavaid arve ilmsiks reedeses Sakalas.

Planeeritava spaahotelli ja veekeskuse investeeringute maht jääks koos panga abiga 18 miljoni ja 20 miljoni euro vahele ning sellega loodaks 150–200 alalist töökohta. Hotellitube on plaanis teha ligikaudu 150.

Heaks võrdluseks on samade investorite rajatud Rakvere Aqva Spa & Hotel, kus on hotellitube 120 ning külalisi käib aastas ligikaudu 60 000. Seega vähemalt hotellitubade arvu järgi võiks Viljandisse oodata veel rohkem rahvast kui Rakverre. Need oleksid peaaegu kõik turistid, kes tuleksid siia puhkama, vaataksid teatrietendusi, kuulaksid kontserte, käiksid kohvikutes ja poodides ning naudiksid kõike muud, mida nutikad ettevõtjad neile pakuvad. Igaüks võib ise arvutada, kui palju üks selline turist keskmiselt Viljandi ülejäänud asutustes kulutada võiks. Samal ajal saaksime linna tõenäoliselt ühe moodsama veekeskuse.

Väljatoodud arvudes ei näe ma põhjust kahelda, sest eestvedajatel on üsna samasugune projekt Rakveres ellu viidud ja sealne keskus on juba kümme aastat edukalt töötanud. Kes on spaamaailmas silmad lahti hoidnud, teab, et seda peetakse Eesti paremate hulka kuulujaks. Kuid jäägu kõige täpsemate võimaluste ja arvude, kulude ja tulude analüüs siiski eestvedajate enda esitleda.

KOGU VEEKESKUSE saaga juures ei saa jätta käsitlemata linnakodanike, huvirühmade ning valitsuse ja volikogu liikmete hirme. Kord on juba proovitud veekeskust järve äärde ehitada. Toona nurjas selle 2008. aasta ülemaailmne majanduskriis: ehitusettevõte läks pankrotti. Pärast seda on räägitud asukohast kesklinnas, siis jälle umbmäärastest investoritest, kes tahaksid selle rajada järve äärde, ning seejärel on kesklinna juurde tagasi jõutud.

Ma mõistan, et olukord on muutunud frustreerivaks ja psühholoogiliselt väsitavaks. Samas ma ei tea, et ükski võimalik investor oleks varem nii kindlalt välja astunud ning oma plaane selgesõnaliselt esitlema hakanud.

Mina üritan elada oma elu nõnda, et kõik juhtumid on millekski head, nende hulgas ebaõnnestumised. Kas siis selleks, et neist midagi õppida, või seepärast, et ees ootab midagi (veel) paremat.

Mina näen meie linna seisukohast suurt võimalust veekeskuse teemast auga välja tulla ning anda ühtlasi linnale uus hingamine. Viljandi väärib parimat ning ma soovin talle edu. Ühtlasi soovin kõikidele otsustajatele kriitilist ja selget meelt, jõudu ja objektiivsust ning usku edulugudesse.

Tagasi üles