Mul on põhimõte, et ma ei luba endale ebaviisakat suhtumist inimestesse, kes teevad parajasti oma tööd. Telefonimüüjate kaitseks kirjutasin kunagi lausa repliigi ning kutsusin üles neile vähemasti head aega, kui mitte kena päeva või kõike head soovima, sest kardetavasti kuluvad niisugused sõnad neile väga ära. Kaubanduskeskuses pensionisammastest rääkida tahtvad noormehed on samuti inimesed. Et nende laua poole jalutades pead ei tea kuhu ära peita oleks totakas, tekib tihtipeale mõnega neist silmside. Ja muidugi järgneb sellele kõnetamine.
Tellijale
Vaba mõte. Sorri, kutid, aga mind raha ei koti
/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
19. mai 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei kõnni minuga suhelda soovivast kutist külmalt mööda, sest ma ei taha olla mats. Ainult et mida paganat talle öelda? Et ma olen oma sambaga rahul? Sellisel juhul uurib ta ju kohe, kas ma tean, missugune on olnud selle tootlikkus ja missugune on see teiste pankade sammaste tootlikkusega võrreldes. Oeh ...