Keskkonnaamet kutsub kasetriibikut märkama ja temast teada andma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eestis registreeriti kasetriibiku esinemine esimest korda juba 1858. aastal Tartu lähedal, kuid järgmine registreeritud kohtumine toimus alles 1948. aastal. Edasised kasetriibiku leiud on olnud üksikud ja väga juhuslikud.

FOTO: Uudo Timm

Keskkonnaameti pressiteenistuse teatel on värskest kasetriibiku leviku täpsustamise uuringust selgunud, et seda kaitsealust närilist leidub meie looduses oodatust rohkem. Leiukohtade kaardistamiseks oodatakse kodanikelt tema märkamise kohta teateid.

«Tavaliselt tehakse pisiimetajate seiret augustist oktoobrini, mil nende arvukus ja tabamise edukus on kõige suurem, ent tõenäosus kasetriibikut sel ajal kinni püüda on vastupidi väga madal, sest tema on liikuvaim maikuus pärast pikast talveunest ärkamist. Viimasel kahel aastal keskendutigi kasetriibiku otsingutele kevadel ja tulemused olid rõõmustavad: üle-eelmisel kevadel tabati 17 ja möödunud kevadel 15 isendit,» selgitas keskkonnaameti liigikaitse büroo liigikaitse peaspetsialist Katrin Kaldma.

Kolmandasse kaitsekategooriasse kuuluv kasetriibik on Eesti ainus hüpiklaste sugukonda kuuluv pisike näriline, kes erineb meie juttselg-hiirest väiksemate kehamõõtmete ja eriti pika saba poolest: kui juttselg-hiire saba on kolm neljandikku kehapikkusest, siis kasetriibiku saba on lausa 120 protsenti tema kehast.

Kasetriibikut õnnestub tema varjulise eluviisi tõttu näha siiski vähestel, nimelt eelistab triibik kõrge ja tiheda rohuga elupaikasid, vanu kände ja pehkinud puutüvesid, kust on teda keerulisem märgata. Kasetriibiku seireks valiti välja 57 tema elupaigaks sobilikku kohta, millest 20-s õnnestus teda ka leida. Lisaks laekus infot kasetriibiku esinemise kohta juhuslikult, kui Kasispeal püüdis üks kass üle-eelmisel suvel neli ja eelmisel suvel ühe kasetriibiku.

«Kasetriibiku arvukuse ja leviku pikemaajaliste muutuste tuvastamiseks tuleks teha uuringuid regulaarselt, küll aga võib olemasolevate andmete põhjal hinnata kasetriibiku Eesti asurkonna seisundit stabiilselt soodsaks ja väita, et triibikut leidub ühtlaselt kogu Mandri-Eesti ulatuses,» lausus keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhataja ja uuringu autor Uudo Timm.

Kasetriibiku leiukohtade kaardistamiseks kutsume ka sel kevadel sisestama vaatlusi loodusvaatluste andmebaasi. Kogutud info põhjal saab parema ettekujutuse kasetriibiku elupaikadest ja vajadusel on võimalik toetada liigi edasist käekäiku Eestis.

Eestis registreeriti kasetriibiku esinemine esimest korda juba 1858. aastal Tartu lähedal, kuid järgmine registreeritud kohtumine toimus alles 1948. aastal. Edasised kasetriibiku leiud on olnud üksikud ja väga juhuslikud.

Kasetriibiku leviku uuringu korraldas Eesti looduseuurijate selts keskkonnaameti tellimusel.

Tagasi üles