Vaba mõte. Võib naerda

Olen selles kolumnis rääkinud valdavalt tõsistel teemadel. Tegelikult ma ise end just toigas tagumikus ringiuitajaks ei pea. Mulle meeldib hea huumor ja teinekord naeran isegi nii, et hambad on paista.

Mis selles siis erilist, küsite. Ah et teie tundute endale kah täitsa laadna tegelinski. Kahtlemata! Aga teate, mis. Samamoodi arvavad ka meie põhjanaabrid, kel oleks justkui näo miimikat juhtiva keskuse rubilnik välja tõmmatud, kui siit lõunapoolt piiluda.

Eks kultuurid olegi erinevad. Kui mõni hispaanlane segastel asjaoludel Maarjamaa metsade vahel ringi luusima satub ning põllupeenral käed puusas seisvat ja pead vangutavat külameest näeb, võib ta arvata, et küllap on inimene just lähedase matnud ning leinab kõige kibedamal moel. Kust peaks tõmmu naerukajakas teadma, et külamehel süda lausa hüppab rõõmust, sest kohe-kohe lööb põld haljendama ja pea need kuldsed viljapeadki karges tuules ei õõtsu. Ning kui selle vilja veel jahuks ja hiljem leivaks vormistada saab, siis muudkui hauka ja naera.