Vaba mõte. Miks sa seda oma perele teed?

Mitte keegi ei tea, kui paljudes Eesti peredes loodetakse enne, kui üheskoos pikemale autosõidule minnakse, vaikselt, et maanteel ei satu samas suunas kulgema ühtegi aeglaselt liikuvat sõidukite rivi. Sest vastasel korral tuleb esile roolisolija närviline ja – ütleme otse – vastik külg. Ta sõidab eesolijale lähedale sappa, kõõlub kannatamatult möödasõiduvõimalust oodates tee telgjoonel, jõuab mitu korda kiirendamist alustada ja katkestada, kirub teisi liiklejaid ... Ja kui ta siis lõpuks möödasõidule läheb, hoiab kaasa kõrvalistmel hinge kinni. Ta on õppinud roolikeerajat mitte manitsema, sest sellele võib järgneda äkiline vastus: «Küll mina juba tean!» Ja selle peale võib juba laps tagaistmelt paluda: «Ärge tülitsege!» Samal ajal loksub pereautosse laaditud tavaar järskude manöövrite tõttu vasakule ja paremale, ette ja taha.

Ma juhtusin mõnda aega tagasi reede õhtul Tallinna poole sõitma, mis tähendas liialdusega öeldes seda, et pool Eestimaad sõitis mulle vastu. Säärane vastuvoolu ujumine on paratamatult üsna väsitav, ent see ei pruugiks olla nõnda frustreeriv, kui kõik autojuhid suudaksid külma pead hoida ning adekvaatselt hinnata, mida nad mingi liigutusega saavutada võivad.

Tol korral püüdis minu tähelepanu tõik, et enamik nii-öelda hapuks läinud möödasõite sooritati ontliku pereautoga. Ainsa lausidiootse manöövriga, mida nägin, sai hakkama sohver Chrysler Voyageriga – maht­universaaliga, mille rooli satub verisulis juht võib-olla siis, kui ta autot oma vanematelt laenab.