Filmiarvustus. Koerte hääl

Need silmad, need silmad ei iial unune. Berliini filmifestivalil esilinastunud «Koerte saar» sai parima režissööri Hõbekaru. Foto: Forum Cinemas

​Kõik geniaalne on lihtne, kõik lihtne ei ole geniaalne. «Koerte saar», mille tegevus toimub düstoopilises lähitulevikus, on iseenesest lihtne nukufilm. Jaapani arhipelaagi suurlinnas Megasakis (ei ole tegelikult olemas) on võim juba aegade hämarusest korrumpeerunud Kobayashi klanni käes. Klanni juhid on kassiusku inimesed ja sestap ei salli koeri silmaotsaski. Kui linna koerte hulgas hakkavad levima koonupalavik ja koeragripp, lööb meer eripitsati alla korraldusele, millega kärutatakse kõik linna koerad üüratule prügimäele.

Rongiõnnetuses ühe neeru ja mõlemad vanemad kaotanud 12-aastane tarmukas Atari Kobayashi on sirgunud armuleivasööjana kurja ja iseka meeri majas ning nüüd võtab ta logiseva Junior-Turbo propellerlennukiga ette teekonna saarele, et leida üles oma neljajalgne ihukaitsja, koer Täpi. Vana sõpra ta esimese hooga ei leia, küll aga leiab ta mitu uut ning koos nendega asub ta painajalik-kaunile teekonnale, täis prügi, lehvivaid karvu ja võrratult naljakaid koeraturtsatusi. Teekonnale, mida sellises ilus ja lummuses suudab lavastada ainult Wes Anderson.