Legendaarne majandijuht pidas kolhoosi nagu omaenese talu

Kolli Tseesar saatis kümne aasta jooksul Heino Marrandit peaaegu kõigil tema käikudel. Foto: arhiiv

12. mail oli Oisu rahvamaja suur saal täis inimesi, kes olid tulnud legendaarse põllumehe Heino Marrandi 100. sünniaastapäeva tähistamiseks korraldatud mälestuskonverentsile «Heino Marrandi ja Estonia».

Kuulajate hulgas leidus omaaegseid Järvamaa majandijuhte ja muid asjamehi, aga põhiliselt olid seal kohalikud tööinimesed. Lähemate naabritega juttu teinud, sain teada, et minu kõrval istuv vanahärra oli olnud kaua aega Estonia seatalitaja, otse ees istuv peenes kostüümis proua aga töötanud aastaid vasikatalitajana.

Kõik, kes said, olid kohale tulnud, sest mees, kelle auks see üritus korraldati, oli neile tähtis, nii nagu nemadki olid olnud tähtsad talle.

Kõigepealt üks isiklik meenutus.

Oli Heino Marrandi 75. sünnipäev. Kommunistid püsisid veel võimul, aga Moskvas tegutses juba Gorbatšov. Ta oli kehtestanud kuiva seaduse, nii et ametlikel pidudel läksid eriti hästi kaubaks kõiksugu tarretised, millele oli lisatud ohtralt alkoholi.

Juubelil peeti kõnesid ja kingiti lilli, vaatajaid rõõmustasid võistlustantsijad, esines RAM-i kvartett.

Siis mindi lauda, ministrid ja teised tähtsad ninad seadsid end sisse juubilari ligidal.

Toitu paraku lauale ei toodud. Ootamine oli veninud juba piinlikult pikaks, kui lõpuks tuli sisse üks seltskond ja istus lauda: oodatud oli lüpsjaid, kes ei jõudnud oma tööga varem valmis. Alles nüüd võis pidusöök alata.

Meelde on jäänud ka üks pikka kasvu noormees, Heino Marrandi tollal veel tudengipõlve pidanud poeg Jaanus, kes oli pandud šampanjakaste saali kandma. Sellel peol alkoholitarretist ei pakutud.

Töö oli kõige tähtsam

Heino Marrandil on kolm tütart ja kaks poega. Kolhoosi asemele tekkinud osaühingu Estonia toel korraldatud konverentsil meenutasid pojad Toomas ja Jaanus, kui vähe isa kodus viibis: töö oli talle kõige tähtsam.

Õigel sünnipäeval, 2. mail ei saadud pidada ka seda konverentsi, sest kiirel külviajal pidutsemist ei oleks isa kindlasti heaks kiitnud, arvasid pojad tagantjärele.

«Tema pidas kolhoosi nagu oma talu ja see suhtumine kandus üle ka teistele,» iseloomustas Jaanus Marrandi Estonia kolhoosi neljakümmend Heino Marrandi käe all oldud aastat.

Talu, kuhu Heino Marrandi koduväiks läks, viis ta lühikese ajaga heale järjele. On raske kujutleda, kuhu see mees oleks jõudnud, kui ei oleks eluaeg pidanud võitlema totra nõukogude majandussüsteemi ja parteilise juhtimisega.

«Oma sünniaastat ei saa keegi välja vahetada. Isa ei oleks omal tahtel iial hakanud mingit kolhoosi tegema,» ütles Jaanus Marrandi.

Oisu rahvale oli suur vedamine, et majandi etteotsa sai selline mees. Marrandi seljatagust kindlustas tema «proletaarne» päritolu: nimelt oli ta noorpõlves töötanud kraavihallina, ehkki jõudis lõpuks oma väikese maaparandusfirma loomiseni.

Igatahes oli Estonia nii edukas, et maisikasvataja Nikita Hruštšov kiitis seda üleliidulisest kõnepuldist. Eestis oli suurmajand tipus kogu aeg: Estonia maksis oma töötajatele kõige rohkem palka. Juba siis, kui normipäevade eest saadi mujal sandikopikaid, käis Heino Marrandi Leningradi turul võid müümas, et tagada töötajatele tolle aja mõistes inimväärne tasu.

Minevikku ei uuritud

Nagu meenutas mitu kõnelejat, ei uuritud Estoniasse tulijate minevikku. Kehva tööd siiski ei sallitud ja üks, mida esimees mingil juhul ei andestanud, oli vargus.

Heino Marrandi tegi varahommikul põldudele ja kuivatitele ringi peale ning teadis töölemineku ajal täpselt, kus mida teha. Viilida või üle nurga lasta ei olnud võimalik, sest esimees nägi selle ära ja pahandus oli majas.

Kui majand laienes, ei jõudnud Marrandi enam ise kõike peensusteni juhtida, tööl olid haritud spetsialistid. Korralikku lisatulu andis Estoniale tõukarja müük. Esimees ütles, et ei topi oma nina tõuaretusse, aga ta oli tõstnud majandi nii kõrgele tasemele, et peazootehnik Peeter Kibe sai võimaluse sellega tegelda.

Mälestuskonverentsil esinedes iseloomustas Peeter Kibe kunagist ülemust kui vastuolulist ja väljapaistvat isiksust: «Ühelt poolt oli ta lihtne inimene, teiselt poolt suure ja eduka majandi juht; ühest küljest algharidusega maamees, teisest küljest intelligentne ja õppimisvõimeline.»

Elutöö on alles

Viinamees Heino Marrandi ei olnud, pinget maandas ta vanade põllumeestega kaarte mängides. Järva maaparandusbüroo kunagine juhataja Vello Jõeloo meenutas, kuidas maaparandust kõrgelt hindav Estonia esimees uute objektide vastuvõtmisele järgnevad tormiliseks kippuvad peod rööbastesse juhtis. «Kord andis Marrandi käsu tulla peole koos naistega. Asi oligi lahendatud.»

Estonias kartuleid ruutpesiti maha ei pandud ja eksperimentaalfarme ei ehitatud.

Pole keeruline arvata, mida Marrandi vastas kiirel heinaajal rajoonist tulnud korraldusele minna kohe talveks võsast söödavihtu varuma.

Lugematu arv lollusi jäi Oisu kandis tegemata, sest sealne juht oli julge ja oma töös nii edukas, et talle naljalt kallale minna ei saanud.

Kauaaegne Estonia kolhoosi peaagronoom Eino Ainsalu mõtiskles, mida Heino Marrandi ütleks praegust Eesti elu vaadates, ning leidis, et ta poleks rahul praeguse põllumajanduspoliitikaga ega Estonia juhtrolli kaotusega. Kindlasti ei meeldiks talle, et noored lahkuvad maalt. Rõõmu tunneks ta Ainsalu arvates sellest, et Estonia on alles jäänud, kasutusel on uus tõhus tehnoloogia ja tema põllumehetööl on tublid jätkajad.

MUUDATUS

Estonia kolhoosist on saanud samanimeline osaühing
• Omaaegses Estonia kolhoosis oli 6600 hektarit haritavat maad ja seal töötas üle 800 inimese.
• Osaühing Estonia on neljast ettevõttest koosnev kontsern, mis kuulub kohalikele inimestele.
• Emaettevõte on Estonia, teised osaühingud on Kabala Agro (Estonia osalus üle 70 protsendi), Sõrandu Farm (100-protsendiline osalus) ja Estpig (100-protsendiline osalus).
• Maad haritakse 10 200 hektaril, millest umbes pool on omandis ja pool rendimaa.
• Estonia ettevõtetes töötab ligi 170 inimest.
• Lehmi on 2200, veiseid 4400 ja sigu üle 5000.
• Tänavu aprillis oli keskmine palk 786 euro ringis.
Allikas: Jaanus Marrandi