Indrek Hargla: endast kirjutamine on kõige mõttetum kirjandus üldse

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi linnaraamatukogus tuli Indrek Harglaga kohtuma nii palju huvilisi, et saali pidi toole juurde tooma. Kirjanikul tuli rääkida oma haridusest ja maavälise elu võimalikkusest ning vastata paljudele teistele küsimustele.
Viljandi linnaraamatukogus tuli Indrek Harglaga kohtuma nii palju huvilisi, et saali pidi toole juurde tooma. Kirjanikul tuli rääkida oma haridusest ja maavälise elu võimalikkusest ning vastata paljudele teistele küsimustele. Foto: Marko Saarm

Indrek Hargla loominguline nimekiri on pikk. Ta on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane ning viljelnud õige mitut žanri. Hargla on võitnud 17 korda Eesti ulmeauhinna Stalker, lisaks Friedebert Tuglase novelliauhinna ja Kultuurkapitali kirjanduspreemia. Tema apteeker Melchiori sarja teosed on enamasti raamatumüügitabelite tipus. Sama sarja, jätkuva loomingulise kõrgvormi ja žanrilise mitmekesisuse eest on ta pälvinud ka Kultuurkapitali tunnustuse ja aastapreemia.

Indrek Hargla, ulme on muidugi žanr, millel on pühendunud fänkond, aga krimikirjanduse jätkuva populaarsuse vastu ta ikka ei saa.

Ma jäin mõtlema oma lapsepõlvele, mil lugesin ühe kriminulli ja siis järgmise. Sellest ajast ma jäingi kriminullilugejaks. Mind köitis ilmselt sama, mis kõiki teisi: on mingisugune mõistatus ja sa tahad paaniliselt selle lahendust teada. Kõige tavalisem asi, mis inimest erutab, on mäng – kes võidab, kuidas laheneb. Autor esitab lugejale mõistatuse, lahenda ära, kui saad. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles