Farmiloomade turvakodu ehk pääsetee tapamajast

Annika Kuusik
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ande Baikovi Ranna rantšos on absoluutselt iga kits, veis ja hobune samasugune koduloom nagu kass või koer ning nad tahavad silitamist ja tähelepanu.
Ande Baikovi Ranna rantšos on absoluutselt iga kits, veis ja hobune samasugune koduloom nagu kass või koer ning nad tahavad silitamist ja tähelepanu. Foto: Urmas Luik

​Ranna rantšo on nõrgemaid ja hüljatud taluloomi oma hoole alla võtnud juba aastaid, täpsemalt on pere­naine Ande Baikov niiviisi tegutsenud juba 17 aastat. Mõni kuu tagasi loodi ametlikult mittetulundusühing Farmiloomade Turva­kodu.

Aasta tagasi oli päästetud loomi 130 ligi. Nüüd aga on see arv hakanud kiiresti kasvama ning aasta lõpp ja uue algus on Baikov sõnutsi väga palju abivajajaid juurde toonud. «Enne kui asi ametlikuks sai, olid kohad põhimõtteliselt täis. Kitsede limiit vähemalt küll,» märkis Baikov naerdes. Talus on peaaegu pool tuhat looma-lindu.

Farmiloomade turvakodu võtab loomi vastu siis, kui muud varianti enam tõesti pole ja inimene on viidud viimse piirini. Viimase aja levinud põhjus on rantšo perenaise jutu järgi asjaolu, et väiketalud ei majanda ära, maal tööd ei leidu ja inimesed peavad minema välismaale tööle ega suuda oma loomi hukata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles