Vastutusest saab ka loobuda. Kui unustame vaba rahvana oma keele, siis pole see kellegi teise süü peale meie endi. Ei ole mõtet süüdistada välismaailma mõjusid. Ka need mõjud on osa vabast maailmast.
Meie eelkäijad on meile välja võidelnud vabaduse olla eestlased, rääkida eesti keeles ja viljeleda ainulaadset kultuuri. Meie valikutest oleneb, kas see vabadus on olemas ka järeltulevatel põlvedel.
Seni kuni kriitiline hulk eestlasi usub meie põhiseaduses kirja pandud väärtusi, on meil Eesti riiki vaja. Riik on organiseerunud rahvas. Riigina saame me oma eesmärke ühiselt täide viia.
Sealjuures peame endale tunnistama, et mitte kunagi ei hakka kõik eestlased olema kõigis küsimustes ühel meelel. Rahvuslik konsensus on võimalik, ja sealjuures ikkagi näiliselt, vaid totalitaarsetes ühiskondades. Me ei saa oodata, et riigilt või kuskilt ülevalt tuleksid õiged vastused. Meie peame ütlema riigile, kuidas me elada tahame. Pean olukorda, kus riik hakkab ette ütlema seda, kuidas inimesed peavad elama, mida heaks ja halvaks pidama, väga ohtlikuks.
Meil ei tohiks tekkida riiklikku moraali. Eriti selles osas, mida keegi tohib öelda ja arvata. Need küsimused peavad jääma iga üksikisiku otsustada. Ometi kostub soove moraaliregulatsioonide järgi ühiskondlike debattide rindejoone mõlemalt poolelt. Jurist ja filosoof Bruno Leoni on öelnud, tsiteerin: «Inimesed, kes kinnitavad, et kitsendusi tuleb ühiskonnas suurendada selleks, et suurendada vabadust, vaikivad maha asjaolu, et nende poolt mõistetud vabadus on vaid nende oma, samas kui piirangud, mida nad tahavad suurendada, tuleb rakendada eranditult teistele inimestele.»