Viljandi linnapea: riigimaja mõttest on saanud kinnisvara optimeerimise projekt

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi linnapea Madis Timpson pidas 24. veebruaril Ugalas kõnet.
Viljandi linnapea Madis Timpson pidas 24. veebruaril Ugalas kõnet. Foto: Elmo Riig

Viljandi linnapea Madis Timpsoni aastapäevakõne 24. veebruaril Ugala teatris peetud pidulikul aktusel

Austatud daamid ja härrad. Kallid viljandlased! Tahan teile kõigile palju õnne soovida! Eesti Vabariik on saanud 100-aastaseks! See on aga alles algus! Eesti riik on nagu stardipakkudelt tõusnud noor sportlane – kogu distants ja karjäär on alles ees.

Et meie esivanemad ja riigi loojad valisid uut riigikorda iseloomustama justnimelt sõna «vaba», tahan ka mina täna teie ees kõneledes keskenduda vabaduse sügavamale tähendusele. Eesti põhiseaduses on öeldud, et meie riik on «rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele». Just sellises järjekorras. See polnud juhus. Vabadus on kõige alus. 

Kuid mida tähendab olla vaba inimene, vaba rahva liige, osa vabast ühiskonnast, elada vabas riigis ja olla osa vabast maailmast? Kas peaksime kapitalistliku riigina panema vabaduse kaalukausile ja arvestama välja, kui palju vabadus meile maksma läheb ja mis me selle eest vastu saame? Mis on vabaduse hind? Kas vabadus on võimalik ilma väärtusteta ja vastupidi?

Küllap käisid need küsimused läbi paljude peast, kes sajand tagasi Eesti rahva vabaduse nimel võitlema asusid. Kas Eesti Vabariigis saab olema parem, kui puna-Venemaal, kus rahvale lubatakse rahu, maad ja leiba? Kas Eesti Vabariik oleks parem, kui elada Saksa keisri kaitse all? 

Me võiksime ette kujutada ühte perekonda sada aastat tagasi. Kujutame ette, et see perekond – ema, isa, poeg ja tütar – on sattunud Viljandi kohtumaja ette kuulama, kuidas linnapea Gustav Talts loeb ette Eesti iseseisvusmanifesti.

Arvatavasti käisid vanemate peast läbi kõik eelnevalt kõlanud küsimused. Elades ajaloo teelahkmel, pidid nad kindlasti ette kujutama erinevaid stsenaariume oma laste tulevikust. Küllap mõtlesid nad kõigile ohtudele, mis kaasnesid oma riigi väljakuulutamisega ja suurriikidele vastu astumisega. Nad pidid ette nägema raskusi, mis juba niigi maailmasõjast väsinud rahvast tulevases võitluses ootasid.

Aga kõigile ohtudele ja kõhklustele vaatamata valiti vabaduse tee. Sel hetkel polnud ükski valik kerge. Iga pöörde taga varitses oht. Kuid valides vabaduse tee, võis vaatamata raskustele näha helgemat tulevikku. Kui meie täna siin ja praegu silmad sulgeme ja proovime ette kujutada oma tuleviku Eestit, siis milline pilt meile avaneb? Kas me oskame ette kujutada, millised liikumisvahendid meil on, millist tööd peame oskama teha või millised on meie suhtlusvahendid?

Arvatavasti võime sellist olmepilti sama vähe ette kujutada, kui oskasid meie esivanemad sada aastat tagasi ette näha tänast päeva.

Kuid ehk oskame ette kujutada neid väärtusi, mis tulevikus endiselt kehtida võiksid. Oskusi võib õppida suhteliselt lühikese ajaga, aga ilma väärtusteta pole meil rahvana tulevikku. 

See, et Eestist sai vaba riik, ei juhtunud niisama. See oli Eesti inimeste valik. Sealjuures täiesti teadlik ja vaba valik. Eestlased oleksid võinud minna ajaloo loomuliku vooluga kaasa ja lasta ennast mitte midagi tehes minema uhtuda. Saime oma vaba riigi ainult tänu meie endi meelekindlusele ja ajaloolise võimaluse äratundmisele. Selles, et eestlased on vaba rahvas oma vabariigiga pole midagi iseenesest mõistetavat. See on täiesti erakordne juhtum!

Meie vabadus, riik ja kultuur ei jää püsima iseenesest. Ilma meiepoolse sekkumiseta on nende loomulik tee hääbumine. Aga me ei lase sellel juhtuda! Me ei tohi lasta sellel juhtuda! Me peame iga päev, iga tund, igas oma tegevuses seisma Eesti vabaduse eest, sest justnimelt vabadus on meie väärtuste püsimise ainuke kindel garantii.

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas on öeldud, et Eesti riik on «rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele», mis «peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade». Just nimelt rahvuse, keele ja kultuuri. Ja kultuuri osa on ka eesti keel, mille kaitsmiseks ja arendamiseks eestlased end sada aastat tagasi vabaks rahvaks kuulutasid. 

Kuid mis saab meie väärtuste kaitsmisest siis, kui hakkame nende nimel piirama kõige olulisemat vahendit ehk vabadust? Kas peaksime keelama eestlastel reisimise ja välismaale elama asumise? Kas keelame oma teadlastel suhtlemise kolleegidega teistes riikides? Kas määrame kindlaks reeglid, millest tohib rääkida ja millest mitte, et inimesed üksteist sõnadega ei pureks? Kas loobudes vabadusest on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine üldse võimalik?

Eesti on olnud tugev just seetõttu, et oleme osanud muutuvas ajas kohaneda. Maailm on keskpärasust täis. Väike riik ja selle kodanikud ei tohi omale lubada väikeseid ambitsioone. Et edukas olla, tuleb mõnikord ka vastuvoolu ujuda, mitte mugavustsooni langeda ja loota, et hea riik abikäe ulatab. 

Head sõbrad! Iga vabadusega kaasneb ka vastutus. Eesti riik on loodud eestlaste vaba tahte alusel. Keegi pole seda meile kandikul pakkunud. Me oleme ise otsustanud, et me seda riiki tahame. 

Eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise eest vastutab iga eestlane. Seda vastutust ei saa ära veeretada. Ei riigijuhtidele, kultuuritegelastele ega teadlastele. Koori ees seisev dirigent annab tempo ja loob dünaamikat häälerühmade vahel, et tekiks terviklik ja harmooniline kõla. Laulma ja proovides käima peavad kõik kooriliikmed aga ikka ise. Muidu ju koori ei oleks. Samamoodi peab iga eestlane ikka ise eestlane olema, mitte ootama, et keegi teine seda tema eest teeks.

Vastutusest saab ka loobuda. Kui unustame vaba rahvana oma keele, siis pole see kellegi teise süü peale meie endi. Ei ole mõtet süüdistada välismaailma mõjusid. Ka need mõjud on osa vabast maailmast. 

Meie eelkäijad on meile välja võidelnud vabaduse olla eestlased, rääkida eesti keeles ja viljeleda ainulaadset kultuuri. Meie valikutest oleneb, kas see vabadus on olemas ka järeltulevatel põlvedel. 

Seni kuni kriitiline hulk eestlasi usub meie põhiseaduses kirja pandud väärtusi, on meil Eesti riiki vaja. Riik on organiseerunud rahvas. Riigina saame me oma eesmärke ühiselt täide viia.

Sealjuures peame endale tunnistama, et mitte kunagi ei hakka kõik eestlased olema kõigis küsimustes ühel meelel. Rahvuslik konsensus on võimalik, ja sealjuures ikkagi näiliselt, vaid totalitaarsetes ühiskondades. Me ei saa oodata, et riigilt või kuskilt ülevalt tuleksid õiged vastused. Meie peame ütlema riigile, kuidas me elada tahame. Pean olukorda, kus riik hakkab ette ütlema seda, kuidas inimesed peavad elama, mida heaks ja halvaks pidama, väga ohtlikuks. 

Meil ei tohiks tekkida riiklikku moraali. Eriti selles osas, mida keegi tohib öelda ja arvata. Need küsimused peavad jääma iga üksikisiku otsustada. Ometi kostub soove moraaliregulatsioonide järgi ühiskondlike debattide rindejoone mõlemalt poolelt. Jurist ja filosoof Bruno Leoni on öelnud, tsiteerin: «Inimesed, kes kinnitavad, et kitsendusi tuleb ühiskonnas suurendada selleks, et suurendada vabadust, vaikivad maha asjaolu, et nende poolt mõistetud vabadus on vaid nende oma, samas kui piirangud, mida nad tahavad suurendada, tuleb rakendada eranditult teistele inimestele.»  

Kas peaksime piirama vabadust midagi öelda selleks, et vältida ühiskonnas solvamisi ja solvumisi? Kas õhk saaks sellest puhtamaks? Kas meie inimvabadused võidaksid sellest? Vaevalt. Mina usun, et üksikisiku suveräänsus hoopis väheneks. Sisemiselt vaba inimene ei solva oma ligimest.

Head viljandlased! Ma pole eriti originaalne, kui ütlen, et iga rahva tuleviku panevad paika väärtused, mida soovitakse ühiselt omaks võtta ja millele toetudes on võimalik edasi minna. 

Tsiteerin siinkohal Karl Popperit: «Usun, et sõnadest ei sõltu miski, küll aga sõltub kõik meie praktilistest nõudmistest või ettepanekutest, raamimaks poliitikat, mida soovime omaks võtta.»

Nõuame siis ka oma valitsejatelt, olgu ta kas linnapea või minister, poliitikat, mida me oleksime valmis omaks võtma. Kui jutt juba riigi valitsejate peale läks, siis mina julgustaksin neid siinkohal omaks võtma sellist poliitikat, kus tõepoolest toodaks pealinnast riigi töökohti ära. Ja seda on ka tehtud, müts maha!

Aga ma küsiks siit ka edasi. Kuidas toetab seda poliitikat tõsiasi, et keset Viljandi linna seisab üks esinduslik riigile kuuluv hoone, mille uks on lukus? Jutt käib muidugi endisest maavalitsuse hoonest. Mõte kujundada sellest uhkest hoonest nn riigimaja, on saanud lihtsalt riigile kuuluva kinnisvara optimeerimise projekt. Samal ajal viidi politsei- ja piirivalveameti büroo linna äärde, kuhu on isegi bussiga päris keeruline jõuda. Ma võtan endale siinkohal vabaduse ja teen riigijuhtidele ettepaneku vaadata riigimajade kontseptsioon üle tavainimese pilguga.

Head viljandlased! Me oleme uhke rahvas. Mul on hea meel näha, et viljandlased on ühed enesekindlamad eestlaste seas. Me teame, kui tugev on meie kogukond ja mis on meie väärtused. Viljandlased on töökad, loovad ja üksteisega arvestavad.

Vaadakem kasvõi täna siin saalis meie kõigi tunnustuse osaliseks saavaid inimesi. Elutöö preemia pälviv Eldur Mäemees on pühendanud suure osa oma elust viljandlaste teenimisele. Ta on seisnud selle eest, et me kõik võiksime pimedas näha. Sealjuures on ta ise jäänud paljudele seni nähtamatuks. Eldur kehastab seda töökust, mida eestlaste puhul tihti esile tuuakse ja mille eest meid hinnatakse – me teeme rohkem, kui meilt oodatakse.

Õigupoolest on kõik tänased preemiasaajad teinud rohkem, kui ühiskond või tööandja neilt ootab. Nad ei ole täitnud üksnes oma kohustust, vaid on andnud meile kõigile oma oskuste ja pühendumusega midagi enamat. Tahan teid kõiki selle panuse eest tänada! Me seisame Eesti riigi teise sajandi lävel. Olgem julged ja unistagem sellest, milline võiks olla meie järel tulevate põlvede elu 50, 100 või 200 aasta pärast. Vaadakem nende tulevikule sama lootusrikkalt, nagu pidid vaatama vanemad oma lapsi saja aasta eest. Kaitseme kõige enam vabadust, sest vaid vabadus garanteerib, et järeltulevatel põlvedel on võimalus hoida neid väärtuseid, millele Eesti riik on rajatud. 

Head sõbrad! Elagu 100-aastane Eesti Vabariik! Elagu Viljandi!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles