Toonasest mäletan kahe vabaduspäeva pühitsemist Viljandis. Olin 1942.–1944. a I (Valuoja) algkooli 4. ja 5. klassi õpilane ning kuulusin ka Eesti Noorte Sakala malevasse. Meie lipkonna kodu oli Jaani koguduse kirikla õuemajas. Lipkonna pealik oli gümnasist Ilmar Vainu ja minu salgapealik Tõnis Kask.
1943. aastal täitus 25 aastat Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest ja sel puhul kutsuti linnarahvast pühapäeval, 21. veebruaril Vabaduse platsile, varemetes seisva pangahoone ette. Kohal olid ka tuletõrje- ja omakaitsekompaniid ning üks eestlastest sõjaväeüksus. Maavanem Mihkel Hansen pidas kõne, Vabadussõjas langenute mälestussambast säilinud nelinurkse kruusapüramiidi najale pandi pärgi ja orkester mängis Eesti hümni, millele rahvas kaasa laulis.
Järgmise aasta veebruariks olid Saksa väed oluliselt taganenud ja Eesti olukord kippus kriitiliseks – Punaarmee oli tükati ületanud Narva jõe. Tõrjelahingutes osalesid ka eestlastest formeeritud üksused, kellest 46. rügemendi mehed otsekui aastapäevakingituseks purustasid venelaste sillapea Riigiküla jõepervel. Oli käimas 1906.–1925. aastatel sündinud meeste mobilisatsioon. Inimesed elasid kaasa Eesti rindemeeste langemisele, millest saadi teada ajalehtedes, ka Sakalas ilmunud leinakuulutustest. (21. veebruaril oli Narva jõe ääres hukkunud ka Sakala noortemaleva esimene juht, leitnant Edgar Kilk.)
Eesti 26. vabaduspäeva tähistati neljapäeval, 24. veebruaril. Linna majadel lehvisid sinimustvalged ja haakristilipud. Pärast keskpäeva kogunes Vabaduse platsile tuhandeid viljandlasi. Tuletõrjujad, omakaitselased, üks Saksa mundris eestlaste kompanii ja noorte malev tulid koosolekule rivisammul orkestrihelide saatel. Kauba tänav oli hetkeks kui inimjõgi, sest just oli Laidoneri pargist teele saadetud eestlastest formeeritud pataljon ja nüüd kogunes seal olnud inimhulk pangamaja ette. Maavanem Jüri Sassian ja linnapea Albert Vilms panid Eesti lippudega kaunistatud künka jalamile pärja, teise asetasid kaks ohvitseri. Maavanem pidas üsna pika kõne Eesti vabadusest ja venelaste püüetest seda hävitada ning lõpuks kutsus laulma Eesti hümni. Ma ei ole ei varem ega hiljem kuulnud meie hümni nii võimsat ühislaulmist, mis kippus summutama orkestritki – võib-olla lauldi valjemalt vaid Tallinnas pöördelise 1988. aasta lauluväljaku-kogunemistel.
Eelmisel, 23. veebruari õhtul viisid Sakala noorte maleva liikmed ja II gümnaasiumi õpilased küünlad Vabadussõjas langenute kalmistule, mida enamlased polnud 1941. aastal hävitada jõudnud. Õpetaja Ella Kallas organiseeris tähtpäevateemalise noorteõhtu rindele läkitatavaile sõjameestele ja kino «Täht» saalis peeti vabaduspäeva hommikul kõigi Viljandi koolide aktus.
Kuna sõjapäevil võeti koolimaju järjest sõjaväe kasutusse, peamiselt laatsarettidena, siis käisid tol kuul kõik Viljandi koolid õppimas ühesainsas majas – Raekoja kõrval olevas «Moksi koolis», kus töötati kolmes vahetuses ja tundide pikkus võis olla heal juhul pool tundi.
Pärast punalendurite õhurünnakute sagenemist ka Eesti linnadele otsustas Eesti Omavalitsus koolitöö juba aprilli algupäevil lõpetada ja soovitas õpilased võimaluse korral maale sugulaste poole suunata.
/nginx/o/2018/02/23/7617813t1h59cc.jpg)