Inimkaubanduse ohvrite abiliin saab palju kõnesid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kelmid valmistavad palju peavalu.
Kelmid valmistavad palju peavalu. Foto: Aivar Aotäht

Eestis inimkaubanduse ohvreid abistava mittetulundusühingu Living for Tomorrow andmetel on Eestis ikka veel palju neid, kes langevad välismaale tööle meelitatuna pettuse ohvriks.

«Võib-olla on see tingitud sellest, et inimesed julgevad rohkem oma kogemustest rääkida. Seega näeme neid lihtsalt rohkem,» arutles ühingu juhataja Sirle Blumberg.

«Tundub, et petmisi ja libakuulutusi ei jää vähemaks,» lisas ta. «Kes oskaks arvata, et lapsehoidjaks tööle võtmise taga on pettus? Oleme näinud ka lepinguid, mille puhul kogenematule tundub esialgu kõik korras olevat, aga professionaalne pilk tabab ära, et selle taga ei ole korralikku tööd.»

Märtsis tuli Living for Tomorrow nõustamistelefonile 71 kõnet.

«Seda on palju ja kolmveerand olid problemaatilised juhtumid: ei antud üksnes infot, vaid oli näha, et helistajat on juba petetud või asi sellele läheneb,» sõnas Blumberg. Kergemateks juhtudeks peab ta neid kõnesid, mille puhul inimene enne välismaale tööle minekut pinda sondeerib.

Eelmisel aastal tehti nõustamisliinile 643 kõnet. Keskmiselt helistatakse 50 korda kuus, rohkem kõnesid tuleb kevaditi, mil aktiveeruvad suvised tööotsijad, ning sügiseti. Näiteks mullu oktoobris võeti vastu 93 kõnet.

«Teeme infopäevi, räägime, kirjutame, aga ma ei tea, milles on asi: inimesed haaravad kinni igasugustest võimalustest, lähevad välismaale ega kontrolli enne, kuid hiljem on suures hädas,» tõdes Blumberg. «Ükskõik kuidas tööandja ka takka ei kiirustaks, ikkagi tasub enne kontrollida lepingut ja kui seda ei anta, ei maksa üldse välismaale minna.»

«Arvan, et tegu on haavatud rühmaga,» märkis ta. «Võib-olla kannatavad need inimesed suure võlakoorma all ja tegutsevad esimest lootusekiirt leides kiiresti. Samuti noortega: nad on hulljulged ja kogenematud ning usaldavad inimesi rohkem. Sageli ei kujuta nad ettegi, et lepingus muutub mõni nüanss saatuslikuks.»

Blumbergi sõnul on ohumärgid, kui tööandja kipub kiirustama, lepingut ei ole või selles pole konkreetselt kirjas ametinimetust, tööülesandeid ja -kohta. Samuti on kahtlane, kui lihtsa töö eest pakutakse kolossaalset palka, tasuta elamist ja kõikvõimalikke soodustusi.

Enim satuvad Blumbergi jutu järgi pettuse ohvriks töötud, võlgades inimesed ning noored, kes on värskelt kooli lõpetanud või otsivad suveks tööd.

Inimkaubitsejate fantaasia on lennukas ning nende kuulutuste ampluaa suur. Blumbergi ütlemist mööda on eestlaste puhul ette tulnud peamiselt kolme sorti inimkaubandust: tööjõu ärakasutamist, prostitutsiooni ning fiktiivabielusid.

Esimese puhul haaravad inimesed kinni pakkumistest, kus töötingimused ei vasta algul lubatule. Prostitutsiooni kaasatakse mitmeti, tihti on pakkumised üsna varjatud: näiteks töö baaris tantsijana.

Fiktiivabielude sõlmimiseks võidakse neiud kutsuda tööle näiteks Küprosele. Kui tüdrukud jõuavad kohale, teatatakse, et töö ongi abielluda, ja neid sunnitakse seda tegema ähvardustega. On ka avatud kuulutusi: neiu teab, et läheb abielluma, kuid ei oska hiljem meelt muutes lõksust pääseda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles