Tulbid on külmakindlad sibullilled, mis tuleb istutada viljakasse aiamulda septembris või oktoobris. Mati Rang ütleb, et mida hiljem sibulad maha panna ja mida sügavamale istutada, seda parem. Tema istutab tulbid tavaliselt 25 sentimeetri sügavusele, aga liiast polevat isegi pool meetrit.
Sibullilled vajavad hoolt
18. mai 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tulp on talikasvuline. Sügisel hakkab ta juurduma ja kasvama. Maa-alune osa sirgub kogu talve. Kevadeks on võrse peaaegu pinnal ja pistab esimesel võimalusel nina mullast välja, mõnikord koguni läbi lumekirme,» kirjeldab Rang.
Kasvuajal on soovitav mulda kobestada ja sademetevaesel kevadel ka kasta. «Kui multšite tulpidealuse pinna freesturba ja männikoorepuruga, jääb mulla kobestamine ära ja niiskus püsib seal kauem. Samuti tuleb õitsemise ajal välja kaevata ja hävitada viirushaiged tulbid, need tunnete ära siiruviiruliste, ebaühtlaselt värvunud õite järgi,» manitseb tulbikasvataja.
Et viirused ei leviks, hoiatab ta lõikamast viirushaigeid ja terveid tulpe ühe ja sama noaga.
Sibula säästmiseks soovitab Rang murda äraõitsenud tulpidel arenema hakanud seemnekuprad. «Kui tulpide alumised lehed on koltunud, tuleks sibulad üles kaevata, üksteisest ja juurtest eraldada, pesta ning panna varjulisse kohta kuivama. Õhk peab pääsema nende vahel vabalt liikuma, et ei tekiks hallitust,» jagab ta õpetussõnu.
Tulbisibulaid võib mahapanekuni hoida pööningul või kuuri all, jälgides, et hiired neile juurde ei pääseks. Peenrale soovitab aednik istutada neid viie kuni kümne kaupa kokku: siis pääsevad lilled paremini mõjule ja on pilkupüüdvamad, ehkki mõni tulp on tema kinnitust mööda suursugune ka üksiktaimena.