Filmiarvustus. Mida naised tahavad

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui muidu tulevad pulmad filmi lõpus, siis «Viiskümmend vabastatud varjundit» saab nendega alles hoo sisse.
Kui muidu tulevad pulmad filmi lõpus, siis «Viiskümmend vabastatud varjundit» saab nendega alles hoo sisse. Foto: Forum Cinemas

​Lõppeval nädalal esilinastus Eesti kinodes E. L. Jamesi erootilise bestselleri põhjal valminud filmisaaga kolmas ja üksiti viimane osa pealkirjaga «Viiskümmend vabastatud varjundit» («Fifty Shades Freed»). Endiselt on peaosades võluv Dakota Johnson ning – rrr! – endine Calvin Kleini modell Jamie Dornan. No sellises filmis osalejail peavad kumerused ja õnarused õige koha peal olema, arusaadav.

Kas mul olid kinno minnes eelarvamused? Loomulikult! Neid süvendas veelgi vaatepilt, mis saali sisenedes avanes. Jah, ka nelja õe tramburaid olid vaatamas naised, kuid nüüd vaatasid mulle vastu paarkümmend aastat vähem ilma uudistanud silmapaarid. Okei, üksiküritajate ja sõbrantside vahel torkas silma ka mõni paarike ning üks väga kahtlane paksude prilliklaasidega kiilakas mees ühe rea otsas.

Olgu kohe öeldud, et Toomas Kirsi šedöövriga on kõnealusel filmil sama palju ühist kui muruniidukil ja Lamborghinil. Kuigi mõlemad on selgelt naistekad, pean tunnistama, et varjundite puhul saan ma täitsa aru, miks see daamid kihevile ajab.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles