Juhtkiri. Vajalik žest

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sakala

Väga paljudes Eesti peredes tõdetakse, et sõnaselget kiitust või tunnustust jagatakse harva, kui sedagi. Sageli lisatakse sellisele nendingule kärmelt: «Meie peres teatakse niigi, et teineteist hoitakse ja toetatakse.»

Võib-olla aitab niisugune kultuuriline taust mõista, miks iga kord, kui presidendi kantselei teatab riikliku teenetemärgi saajad, kostab suhteliselt palju kriitilises toonis küsimusi. Mõnel puhul seatakse kahtluse alla, kas üks või teine aumärgi pälvinud inimene ikka peaks selles nimistus olema. Mõnel pool diskuteeritakse selle üle, kuidas peaks teenetemärgi saajaid valima. Mõni küsib aga otse, et milleks üldse see kõik.

Tagatipuks kostavad mõned aumärgi pälvinud mehed ja naised: «Oh, mis nüüd mina ...» Enese kiitmisega pole eestlastel kunagi hästi olnud. Ilmselt ei peagi olema – upsakus ajavat upakile.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles