Filmiarvustus. Vabadus on vabadus

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, see on Gary Oldmani kehastatav Winston Churchill – riigimees, kes langetas suuri otsuseid ning kelle suust lahkus sigar vaid selleks, et napsiklaasile ruumi teha.
Jah, see on Gary Oldmani kehastatav Winston Churchill – riigimees, kes langetas suuri otsuseid ning kelle suust lahkus sigar vaid selleks, et napsiklaasile ruumi teha. Foto: Forum Cinemas

Olgu kohe öeldud, et mul oli oma arvamus patriootlikest linateostest. Ja see polnud teab mis hea. Ühest küljest oli ehk põhjuseks kodumaiste ponnistuste pehmelt öeldes keskpärane tase. Teisalt on olnud valus vaadata, kuidas kaks maailma võimsamat riiki Ameerika ja Venemaa on oma filmitööstuse selle haru propagandavankri ette rakendanud ning öökima ajava mõõdutundeta ajupesukahuritega ülejäänud maailma pihta tuld andnud.

Aga nagu saatuse kiuste olen ma ise väga patriootlik tüüp ja andsin endale aru, et praeguses rahvusvahelises situatsioonis on säärased filmid möödapääsmatud. Kui ükskord supipajal kaas pealt lendab ja vahtu pritsib, on ju vaja, et porgandid, kaalid ja kartulid kenasti anumasse jääks, seni kuni keegi tule jälle vaiksemaks keerab.

Joe Wrighti «Süngeim tund» («Darkest Hour») on patriootlik film. Aga see on ka ajalooline film ning väga häid ajaloolisi filme on Wright teinud päris mitu. Sestap pole põhjust karta, et tegu on rahvuslipu värvide ja jumala nime üleekspluateerimise najal ülespekstud lääge moosiga. Kui aus olla, on see hoopis tõeline meistriklass ning ühtekokku kuue Oscari nominent: parim film, parim meespeaosa, parim grimm, parim operaatoritöö, parim kostüümikunstnik ja parim kunstnikutöö. Kui oleks minu teha, siis kõik need auhinnad «Süngeim tund» ka saaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles